Martin Ehala: usk ja argumendid Rail Balticu vaidluses

Postimees arvamustoimetuse juht Martin Ehala. Foto: Eero Vabamaegi/Postimees

Noorena Jämaja kandis metsas hulkudes olin hämmastunud võimsast raudteetammist, mis kulges Kihelkonna suunas. Sellise mastaabiga rajatis Sõrves tundus sürrealistlik. Külamehed lõõpisid, et raudtee pidi rajatama Sahhalinile, aga Stalinil läksid kaardil saared segi ja ta märkis trassi oma punase pliiatsiga maha Saaremaale.

Tegelikult siiski veaga tegu ei olnud. Raudtee pidi hakkama liigutama rannakaitse suurtükke ühelt positsioonilt teisele, kuid raketitehnika kiire areng muutis rajatise strateegiliselt mõttetuks. Räägitakse, et selle ühte otsa alles ehitati, kui teisest otsast hakati juba rööpaid üles võtma.

Mul on tunne, et samasugune saatus ootab ka Rail Balticut. Tehnoloogia areneb üha kiiremas tempos ja see, mis kunagi tundus terve mõte, on varsti anakronism. Rail Balticu ideed mainiti esimest korda aastal 1994 Läänemere maade koostööprojekti VASAB 2010 esimeses aruandes. Sellest on möödas üle veerandsajandi, Eesti ei olnud siis veel ei Euroopa Liidus ega NATOs. Plaan tundus toona jõulise väljamurdmisena postsovetlikust ruumist.