Juhtkiri: aeg aitab unustada minevikus tehtud vigu

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

• Uus eelnõu muudab teabe kättesaamise raskemaks
• Ajakirjandusel on keerulisem täita ühiskonna valvekoera rolli
• Ka praegu saavad inimesed lasta kustutada enda kohta kogutud andmeid

Justiitsministeeriumis on algatatud eelnõu, millega on kavas muuta kohtuistungitega seotud isikute kohta käiv teave senisest raskemini kättesaadavaks. Eelnõu eesmärk on kaitsta inimeste privaatsust, kuid nii on ajakirjandusel keerulisem täita ühiskonna valvekoera rolli.

Digitaalne andmekaeve on muutnud uuriva ajakirjanduse töö mõõtmatult kergemaks, võrreldes trükiteksti ajastuga, kui andmeid tuli tekstist otsida lugedes. Sedamööda, kuidas digiteeritakse varasem perioodika ja arhiivid, muutub kiirotsitavaks kogu talletatud ajalugu, mis seni olnud unustuse hõlmas.

Kuid mälu on loodud unustama ja inimestel on õigustatud ootus, et nende väikesed apsakad ja ka suured vead aja jooksul ununevad, et saaks eluga edasi minna. Digipööre on selle meie vaimse tervise jaoks nii olulise bioloogilise iseärasuse ära nullinud – aeg ei aita enam unustada, kõik on hetkega leitav.

Nüüd on justiitsminister Raivo Aeg algatanud määruse eelnõu, mis peaks seda vähemalt veidigi muutma. Uue korra järgi ei saaks enam kohtute infosüsteemist andmeid kohtuprotsessi osaliste nimede ja karistustega alla laadida. Kuigi info protsesside toimumise ja kohtuotsuste kohta jääb endiselt avalikuks, kuvatakse seda veebis vaid seaduses ettenähtud aja ja hiljem see enam nähtav ei ole.

Muudatus viiks uuriva ajakirjanduse digiajastust tagasi paberiaega. Näiteks on ajakirjandus enne valimisi kontrollinud parteide nimekirju, et leida sealt kohtulikult karistatud isikuid. Et kriminaalkorras karistatud inimesed ei tohi erakonda kuuluda, on sellest olnud abi seaduslikkuse tagamisel – ajakirjandusliku kajastuse mõjul korraldasid erakonnad sisepuhastuse. Ideaalses maailmas võiks parteisse vastuvõetute tausta jooksvalt kontrollida asjaomased institutsioonid, mitte ajakirjandus. Kuid ilma ajakirjanduseta ei tulekski sellised juhtumid avalikuks.

Inimestel on ka praegu õigus lasta kustutada enda kohta kogutud andmeid. Seetõttu tasub kaaluda, kas piirangute kehtestamine on ikka õigustatud.

Samas on kõigil meediaorganisatsioonidel olemas oma sisereeglid, millega kaalutakse avalikkuse õigustatud huvi isikuandmete avaldamise vastu, lähtudes isikuandmete kaitse seaduse ajakirjandust puudutavast paragrahvist. Seetõttu ei oleks vaja ajakirjandusele juurdepääsupiiranguid kehtestada.

Küll aga võib määruse muudatusest olla kasu kõigi nende elu keerulisemaks tegemisel, kes soovivad koostada eraviisilisi andmebaase, et hoida alles teavet kellegi süütegude või lihtsalt seotuse kohta kohtuasjadega. Selliste andmebaaside kasutus näiteks võimalike üürnike vahel valimiseks riivab kindlasti inimeste privaatsust.

Samas on inimestel ka praegu täiesti seaduslik õigus lasta kustutada enda kohta kogutud andmeid, mis on aegunud. Seetõttu tasub kaaluda, kas kavandatud piirangute kehtestamine on ikka õigustatud.

Seda enam, et juba aastaid võib täheldada suundumust muuta andmetele ligipääs ükspuha mis eesmärgil üha keerulisemaks. Kuid nii nagu ajakirjanikud vajavad ka teadlased võimalikult täpseid andmeid selleks, et täita oma tähtsat rolli ühiskonnas. Nende alade esindajatele tuleks teha õigustatud erandid, sest nende ametialased andmekaitsereeglid on niigi piisavalt ranged andmete kuritarvitamise vältimiseks.