Digitaalne andmekaeve on muutnud uuriva ajakirjanduse töö mõõtmatult kergemaks, võrreldes trükiteksti ajastuga, kui andmeid tuli tekstist otsida lugedes. Sedamööda, kuidas digiteeritakse varasem perioodika ja arhiivid, muutub kiirotsitavaks kogu talletatud ajalugu, mis seni olnud unustuse hõlmas.
Kuid mälu on loodud unustama ja inimestel on õigustatud ootus, et nende väikesed apsakad ja ka suured vead aja jooksul ununevad, et saaks eluga edasi minna. Digipööre on selle meie vaimse tervise jaoks nii olulise bioloogilise iseärasuse ära nullinud – aeg ei aita enam unustada, kõik on hetkega leitav.
Nüüd on justiitsminister Raivo Aeg algatanud määruse eelnõu, mis peaks seda vähemalt veidigi muutma. Uue korra järgi ei saaks enam kohtute infosüsteemist andmeid kohtuprotsessi osaliste nimede ja karistustega alla laadida. Kuigi info protsesside toimumise ja kohtuotsuste kohta jääb endiselt avalikuks, kuvatakse seda veebis vaid seaduses ettenähtud aja ja hiljem see enam nähtav ei ole.
Muudatus viiks uuriva ajakirjanduse digiajastust tagasi paberiaega. Näiteks on ajakirjandus enne valimisi kontrollinud parteide nimekirju, et leida sealt kohtulikult karistatud isikuid. Et kriminaalkorras karistatud inimesed ei tohi erakonda kuuluda, on sellest olnud abi seaduslikkuse tagamisel – ajakirjandusliku kajastuse mõjul korraldasid erakonnad sisepuhastuse. Ideaalses maailmas võiks parteisse vastuvõetute tausta jooksvalt kontrollida asjaomased institutsioonid, mitte ajakirjandus. Kuid ilma ajakirjanduseta ei tulekski sellised juhtumid avalikuks.
Inimestel on ka praegu õigus lasta kustutada enda kohta kogutud andmeid. Seetõttu tasub kaaluda, kas piirangute kehtestamine on ikka õigustatud.