Roki, õlle ja päikese pidu Käblikul

Kosmikud Foto: Mati Leet

Poleks meid kõiki «õnnistatud» Covid-19ga, mis tähendab paljude muusikafestivalide ära jäämist, siis poleks minusugune – pea keskealine, mugavusi armastav (loe: telgipelglik) pealinna kandis elav naisterahvas – kunagi Käblikusse jõudnud. Ja kui juba praegu (pühapäeva õhtul, peale kaht väljakutsena mõjunud ööd telgis) oleks mul sellest tuline kahju, siis puhanuna nendiksin seda suurema heameelega, et oli ikka väärt üritus.

Käbliku Pruulikoja ülesleidmine läks lihtsamalt, kui arvatud. Suurelt teelt näitas silt, kus laagerdamine toimub. Mõne hetke pärast olid teeotsal noorukid, kes viisakalt juhatasid, kuhu edasi. Tee sihtkohani oli küll kitsas ja tekitas küsimusi, mismoodi see liiklemine kahesuunaliselt peaks toimuma, kuid ka sellele oli loomulikult mõeldud. Laagrialalt välja viis teine tee.

Pääslas jagati käepaelu, sooviti toredat üritust ja anti kaasa väga vajalik brošüür, kus peal kaart, et ka minusugune kehva orienteerumistajuga inimene saaks aru, kus midagi asub. Bukletis oli ka kümme palvet, mis olid väga vaimukalt, aga ka õpetlikult koostatud. Kümnes punkt oli minu ja mu seltskonna lemmik. Kes kohal olid, teavad, millest räägin – lehelugejatega jagamiseks on see lihtsalt liiga ropp. Mulle tundub, et sellest peeti üldjuhul ka kinni.

Ligi poole ööpäevast pealinnas veetva inimesena, kel on privileeg kasutada Tallinna meelelahutuse hüvesid ehk siis nautida erinevaid bände piisavalt tihti, et mitte hakata ennast Eesti teise otsa vedama, ei tulnud otsus see mõnesajakilomeetrine reis Põlvamaale ette võtta väga kergesti. Samas vaadates bändide nimistut, oli minu jaoks võtmesõna Kosmikud, kelle kontserdita suvi ei oleks täiuslik ning kes meelitasid mu möödunud aastal Ostrovasse.

Otsust end mugavustsoonist välja viia aitasid langetada ka Loits, keda näeb lavalaudadel liigagi harva, aga seda erilisem on nende esinemisest osa saada; Horror Dance Squad, kelle energia on kadestamisväärne, ning tänu noormeestele, et nad ei pidanud paljuks pärast metsikut «andmist», särgid märjad, nii nooremate kui ka vanemate fännidega pilte teha (otsige nad ka Hooandjast üles); Winny Puhh, kelle esinemised on kindlasti performance’i kõrgem tase ning kontserdi lõppedes sai mõnigi naisterahvas end laval superstaarina tunda; Svjata Vatra, kus lauljas vist põlebki püha tuli (bändi nime tõlge), ning Wiiralt, kes sobis suurepäraselt alustama teist festivalipäeva – Marta oskas kõik käima tõmmata.