Koroonaviirus on räsinud eriti jõuliselt lõunapoolseid riike, nagu Itaalia ja Hispaania, kuid lisaks kannatuste ulatusele on tippkohtumisel teravalt esile kerkinud põhja ja lõuna erinev arusaam fiskaalpoliitikast. Seetõttu pole üllatav, et rahaasjades ranget joont hoidvad riigid on vastu tagastamatu abi andmisele. Eelistatakse pigem laenu andmist kui raha lennukilt külvamist. Samuti on mõistetav abivajajate seisukoht, et nende kannatuste leevendamine teenib kogu Euroopa huve. Kui Itaalia peaks netomaksja riigina laostuma, mõjutab see varem või hiljem ka teisi liikmesriike.
Kolmepäevane arutelu on kujunenud vägagi emotsionaalseks. Seda väljendab ka Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni rusikahoop lauale, kui Austria kantsler Sebastian Kurz kasinuse pooldajana oli taas kord üles näidanud oma järeleandmatust kõnealuse teemaga edasi minna.
Kui kaks niivõrd erinevat vastasleeri on saanud ühise laua taha, on kompromisside tegemine vältimatu. Küsimus on aga selles, milline on see õiglane kokkulepe, mis rahuldaks kõigi asjaosaliste õigustunnet.
Kui Euroopa Liidu tippkohtumisel on kaks niivõrd erinevat vastasleeri saanud ühise laua taha, on kompromisside tegemine vältimatu.
Lepituseks on Euroopa ülemkogu eesistuja Charles Michel teinud uue ettepaneku, mille sisuks on taastamisfondi raha jagamine selliselt, et 390 miljardit antakse abivajavatele riikidele toetustena ja ülejäänu laenudena.
Millised need proportsioonid ka ei oleks, on oluline, et kokkulepe sünniks. Koroonakriisist kannatada saanud Euroopa vajab kindlustunnet, et mitte kedagi ei jäeta hädas üksinda. Kuigi Macron on öelnud, et ta parema meelega lahkuks nõupidamiselt, kui kirjutab alla kehvale tehingule, peab lõpuks temagi vastutulelikkust üles näitama.
Hea kompromiss aitab Euroopa Liitu paremini koostoimivana hoida. Koroonakriis tõi liikmesriikide elanike hulgas esile pettumuse, sest nad ei tajunud, et Euroopa institutsioonid suudavad reaalselt viiruse põhjustatud madalseisuga toime tulla. Seda tundsid eriti tugevalt itaallased, kes viiruspuhangu esimestel kuudel kaotasid rohkesti inimelusid ning kelle tervishoiusüsteem oli kokku kukkumise äärel. Itaalia ja Kreeka on juba pidanud tegelema rändekriisiga. Uue kriisi tagajärgede likvideerimine ainult omadest vahenditest suurendab pettunute arvu seal veelgi. Sestap on oluline, et Euroopa Liidu vastane hoiak Vahemere-äärsetes maades ei süveneks. Järgmise ühisesse eelarvesse panustava suurriigi väljaastumine Euroopa Liidust ei ole ühegi liikmesriigi huvides.