Selle maailma helisev absurd on läbi nähtud

Kaido Ole. «Kõik koos V». Foto: Stanislav Stepashko

Mõni aeg tagasi sõitsin ühe sõbra autos. Sõber on muusik, üks mu lemmikuid. Korraga tundsin tagaistmel tugevat tärpentini lõhna. Küsisin, kas ta on autoistmeid tärpentiniga puhastanud. Ta ütles, et ei, tilgutas natuke niisama, sest talle lihtsalt meeldib tärpentinilõhn. See lõhn meenutab talle kõiki neid kunstnikke ja ateljeesid, kus ta elu jooksul külas on käinud. Ta lisas, et see on olnud väga vaimu rikastav. Tärpentinilõhn mõjub alati inspireerivalt.

Jah, tõesti, kunstniku ateljees midagi on. Ma ise käin vähemalt korra kvartalis külas Kaido Olel tema ateljees Koplis. Ajame juttu, joome teed, vaatan tasakesi pooleliolevaid maale. Minu janu Ole ateljee järele on suur. Ma ei ole seal kunagi tundnud tärpentinilõhna, aga seal on selline puhtuse ja vaba vaimu lõhn.

Kõrged laed, mahe valgus, alati väljapeetud Ole, puhanud, pestud ja kammitud – isegi töötunked on tal viigitud. Mina tulen oma 60-ruutmeetrisest Kalamaja kodust, kus me elame kuuekesi üksteise seljas. Ateljee uksel kergitan häbelikult pükse ja pühin tatise nina ära. Astuda Ole maailma, see on selline pühalik tunne, nagu oleks nõgisest saunast jõudnud mõisamajja.