Kui poeedina oli Henrik Visnapuu Vürst, tõeline boheemide kuningas, lembevärsside meister, omamütoloogia ja -keele looja, issandaga kõneleja/heitleja jne, siis dramaturgina, näitekirjanikuna oli ta Eesti Vabariigis üsna rahvalik, rahvamehelik, ütleme – populaarne autor. «Keisri usk» oli ta draamaloomingus erandlikum: mahukas, tõsine ajalooline tükk, mis nõjatus tõsielulistele sündmustele 1845. aasta sügistalvel.
Tellijale
Rahvuslik vaim tõstab pead
Et see 1939. aasta sügisel Estonia kavast välja tõsteti, on põhjendatav sellega, et russofiilsusega Visnapuu siin tõesti ei hiilga...
Külateater ja külaelust rääkiv teater on kaks täiesti ise asja. Külateatrit ma sageli pelgan. Põhjusega – mul on tekkinud mingi aimdus või visioon, et näitlejad võtavad külaelust rääkiva tüki puhul sageli külateatriliku-maneerliku hoiaku. Et see külavärk ongi selline olemuslikult natuke jantlik ja nõnda peab seda järelikult ka mängima. Nii olen ma elus istunud tunde väga toredatel rahvalikel etendustel, tundes end veidi kõrvalejäänuna, või et näitlejad-lavastajad justkui alahindavad mind – nagu ei saaks eesti küla olla (sageli tõsise sisuga tükiski) muud kui üks paras jant.