Mihkel Kunnus: saladusliku saare saladus

Mihkel Kunnus Foto: Konstantin Sednev

Füüsikaõpetajana soovitasin vahel mõnel lapsel, kellele arvutamine raske, lugeda Jules Verne’i raamatut «Saladuslik saar». Tuletan põgusalt meelde selle sisu. Kamp merehädalisi satub asustamata saarele, ent üks neist on insener ja kiirkorras luuakse otse metsikust loodusest elujõuline tsivilisatsioonirakuke. Teost hingestab tõeline vaimustus loodusteaduste antud võimust. See pole siiani kadunud.

Mida aeg edasi, seda tähendusrikkam see raamat tundub. Täpsem ja tähendusrikkam. Ja õudsem. Üha enam on tunne, et elamegi sellises sõgedas fantaasiapoistekas.

Ilmar Vene kirjutab raamatus «Pahustumine. Uusaja olemus»: «Teadmisi vajame selles maailmas rohkem kui midagi muud, kuna [teadmine on võim]; selles mõttes peaks siis teaduslikkuse vaimuga olema kooskõlas ka inimestevahelise erinevuse selgitamine; kuid samas me ennekõike hindame kasulikke, elujaatavat hoiakut süvendavaid teadmisi, iseäranis sääraseid, mille toel saab uskuda, et kõik sõltub meist endist. Peaks aga mõni tegema kindlaks, et paljuski oleme sõltuvad looduslikust paratamatusest, siis sellist teadmist meile vaja ei ole.»