Kahjuks aga enamik neist lastest, kes täna sammast avamas on, tõenäoliselt oma kodukohta elama ei jää. Samuti ei tule nad peale mõnda aega mujal elamist tagasi. See on ääremaastuva Eesti kurb reaalsus. Ja kui vanaduspõlve eelistataksegi tihti linnast kaugemal veeta, jääb noorte inimeste maale elama meelitamine siiski kestliku regionaalarengu võtmeküsimuseks.
Tihtipeale kiputakse noori süüdistama, nagu ei huvitaks neid oma identiteet ja kodukoht. See aga pole tõsi. Seto sootska Aare Hõrn rõõmustas laupäeval Arteris ilmunud intervjuus just selle üle, et võrreldes nõukogude ajaga tunnevad setod nüüd palju rohkem heameelt oma päritolu üle, näiteks kantakse uhkusega kohalikke rahvarõivaid. Ka noorte seas rõhutatakse oma eripärast identiteeti, eriti kui ollakse pärit neist piirkondadest, kus kohalikud kultuuriliikumised elujõulisemad on, näiteks Seto-, Võru-, Mulgi- või Kihnumaalt.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2020/07/19/13221106t1h39d4.jpg)