Kas kaotatud armastust annab taaselustada? Kas seda on üldse õige teha? Nendest põletavatest küsimustest sai alguse Karl Christoph Rebase luuleraamat «TE-MA» ning seda täiendav kollektsioon «The Significant Other». Midagi samavõrra loominguliselt laetut pole Eesti moetaevas ammu kärgatanud.
Noor moegeenius: Iga armastus ei vääri taaselustamist
Karl Christoph Rebane pani moekaardile märgi maha juba esimese kollektsiooniga. Tema melanhoolses koores keeb erakordne kokteil teravast tundlikkusest ja hulljulgusest. Kui idee nõuab, on ta valmis uurima ja katsetama, kuni sihile jõuab. Ohverdama kogu oma aja ja isegi suhted, kulutama tuhandeid tunde. Kuid see, mis sünnib, on ka müstiliselt võimas igas mõõtmes. Ja kõnetab kõrge kunstiväärtusega ka siis, kui ainueksemplaridest koosnev looming on nii hinnaline, et selle kandmist pea keegi endale lubada ei saa.
Karl Christoph, mis on sinu eriline telg moeloojana, mis eristab sind teistest?
Ma kuulan kõhutunnet ja tean, mis ideed pean ära tegema. Põhiasi minu loomingus on otsus leida enneolematuid taaskasutuse viise. Ma ei taha, et asi näeks välja nagu vanast tehtud uus, vaid et see oleks innovaatiline kunstiteos. Tahan luua nii, nagu ei ole varem loodud. Sama liini olen hoidnud algusest peale, esimesest kollektsioonist alates. Nüüd jätkub see aina suuremalt.
Mis on verivärske kollektsiooni idee?
Kollektsioon «The Significant Other» eksisteerib koos minu verivärske luuleraamatuga «TE-MA». See koondab nelja aasta tunded, mineku Haapsalust Tallinna ja terve aasta jagu tööd. Ma lihtsalt elasin ennast välja, ei hoidnud üldse tagasi. Siis mõistsin, et luules keeb nii suur energia, et sama asi nõudis väljundit ka moes. See on minu trump kaardivarrukast, et ma suudan end väljendada nii luule- kui ka moekeeles, mida päris iga moelooja või luuletaja teha ei suuda. Istusin maha ja lugesin luuletusi, samal ajal visandasin, nii need asjad koos end paika timmisid.
Kollektsioon «TE-MA» tegeleb küsimusega, kas kaotatud armastust annab taaselustada.
Tõuke sain väga tugevalt isiklikust elust. Mul ei olnud isaga eriti head suhted, aga tundsin, et tahan neid parandada. See oli minu jaoks teraapia. Vahepeal olin ka oma elu esimeses suhtes – see purunes. Sain seal palju vastuseid. Nägin, et armastus isa vastu tuli vägagi tagasi. Kuid võib olla ka teisiti. Iga armastust ei peagi oma ellu tagasi tooma.