Veidi soliidsemas eas kodanikud mäletavad vast aegu, mil mujal Eestis elavaid võis hirmutada sõnadega: «Tead, ma olen Kohtla-Järvelt.» Alles äsja kuulsin uuelt kolleegilt Postimehes, et kuritegevusega on Ida-Virumaal tõsised lood.
«Käime Kohtla-Järve katuseid mööda...» (1)
Tõsi on, et mullu ilmunud raamat «Kriminaalne Eesti» kõneleb suuresti vaid Ida-Virumaast. Aga tegu ongi omaaegse menuki «Kriminaalne Ida-Virumaa» veidi kohendatud uusversiooniga. Ja Svetlana Loginova raamat kõneleb siiski ammustest aegadest.* Siis võis Kohtla-Järvel tõesti olla ebaturvaline ringi liikuda, linnas valitses mitmes mõttes allilm. Aga 1990. aastad olid ebaturvalised ka mujal Eestis.
Praegu kõlab Kohtla-Järve iseloomustamiseks mu meelest palju paremini 2017. aastal saatesarja «O.M.A.D. Ida-Virumaa: tavalised lood» loonud ajakirjaniku Aleksandr Hobotovi arvamus, et Kaevurilinn on kui Twin Peaks. Kes on David Lynchi loominguga kursis, võib aimata, mida Hobotov mõtleb. Tõsi on, et omaaegse Kohtla-Järve eesti gümnaasiumi aknast paistab kaks kõrvu asetsevat aherainemäge, mis «hormoonikutest» poistele võivad naisterahva kikkis rindu meenutada.