VIDEO ⟩ Juua jälle kohvi Pariisis!

Läinud kümnendil voolas Pariisist igal aastal läbi üle 30 miljoni turisti. Nüüd on tänavad harjumuspärasest palju tühjemad.  Foto: Krister Kivi

Lääne-Euroopasse reisinu leiab end otsekui tormi silmast: hetkel on vaikne, kuid õhus ripub tuntav ärevus selle pärast, mis veel tulemas olla võib.

Kõik algas poliitkolumnist Moonika Helme loost «Me ei joo enam kunagi kohvi Pariisis», mida aprilli algul Delfis märkasin. See pealkiri ajas mind trotsi täis. Panin uudisteportaali artiklini jõudmata kinni ja asusin otsima lennukipiletit, et minna Pariisi kohvi jooma. Olin kindel, et suveks on olukord normaliseerunud ning 4. juuli – ikkagi USA iseseisvuspäev – tundus Prantsusmaale sõitmiseks ka sümboolselt hea valik.

Tõsi, peagi asus KLM mu piletis kõiki lende tühistama ja uutele päevadele logistama, mis esialgsest reisikavast enam kivigi kivi peale ei jätnud, kuid ma ostsin uued lennud. Otsustasin pidada antud lubadust.

Kolm kuud hiljem astusin Riia lennujaama, põrgates kohe vastu turvameest, kes varitses saabujaid terminali välisukse taga. Selgus, et ilma näomaskita lennujaamahoonesse Lätis ei pääse, samuti nõutakse lõunanaabrite juures – see reegel on tuttav ka Egiptuses ja Indias käinutele – lennujaama sisseastujailt pileti ettenäitamist. Too kogemus oli väike eelmaitse sellest, kuidas neli kuud viirusega elamist Euroopas reisimist ümber korraldanud on.

Järgnes distantskraadimine ning inimtühi, kuid agar turvakontroll. Enamus baare ja kohvikuid oli lennujaama hoones suletud ning maski tohtis eest võtta vaid välisterrassil. Lufthansa Frankfurdist saabunud Airbus maandus hilinemisega ning lennuplaani täitmisele ei aidanud kuidagi kaasa, et Läti ametnikud uurisid jetway otsas kõigi saabujate passe: kuidas lennukitäis rahvast veerand tundi klaastorus üksteise järel oma korda ootas, ei tundunud ei mõistlik ega julgustav.