Meie, eestlased – mererahvas?

Neeme Raud Foto: Liis Treimann

Küsimärgi, mis võib tunduda isegi solvav – sest mereäärses riigis mõtleme endist ju ikka kui mererahvast –, panin pealkirja kindla mõttega. Sel nädalal korduvalt merele ja mereasjade keskele sattudes uurisin, kui suurt rolli meri meie elus ikkagi mängib ja mil määral me tegelikult merega kokku puutume.

Paljudele meeldib mere ääres käia, eriti suvel, kui end vahel ka vette kasta saab. Meri rahustab ja annab jõudu, paneb unistama. Linlasena piirduvad mu mereelamused siiski peamiselt tervisejooksu või uitamisega uuel Tallinna promenaadil, milleks koos Reidi teega rahvale avatud mereäärne ala nüüd alates sadamast kuni Piritani muutunud on. Sel mere-kõnniteel on mulle otsekui vabastav ja samas uhkust tekitav mõju – linn on nagu uuesti merega kokku saanud, Eesti oma suured laevad korraga siinsamas käeulatuses, mitte kusagil kaugel piirete taga. Väikesele Tallinnale lisab see minu arvates suurlinlikust.

Ja siis avanes mul võimalus Tallinna ka merelt vaadata – kapten Jaanus Nõgisto jahilt Moonrose. Võluv on meie panoraam küll, vana ja uus koos ning iga uusarendusega otsekui uue sammukese mere poole astuv. Just seal, Tallinna lahel läkski jutt sellele, mil määral me end mererahvaks pidada võime.

«Siis, kui Eesti suusatajad võitsid kohti olümpial või MMil, kuulutas üks peaminister, et oleme suusarahvas. Kui üks eesti kirjanik kirjutab ühe raamatu, leitakse, et eestlased on metsarahvas,» mõtiskles eluaeg purjetamisega tegelenud Nõgisto. «Minu kui praktilise inimese nägemus on, et mererahvaks saab ennast nimetada rahvas, kes teenib merest ka reaalset tulu.»