Teema tõstatus, kui Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks saatis riigikontrollile mullu detsembris märgukirja küsitavustest nende projektide rahastamisel. Riigikontroll jõudiski seisukohale, et rahastamine on seadusega vastuolus, sest hasartmängumaksu seaduse järgi tohib sotsiaalministeerium seda raha kasutada üksnes «meditsiini, hoolekande, perede, vanurite ja puuetega inimestega seotud projektide toetamiseks» ning hasartmängusõltlaste raviks.
Sotsiaalministeerium teatas siis, et võtab riigikontrolli tähelepanekud teadmiseks ja arutab võimalikke edasisi samme. Ilmselt kujunes arutelu liiga pikaks ning rahandusminister Martin Helme otsustas protsessi kiirendada.
Martin Helmel on õigus selles, et kui avastatakse seaduse rikkumine – ja raha mittesihtotstarbeline kasutamine seda kindlasti on –, siis tuleb see lõpetada. Lahendusega viivitamine õõnestab niihästi riigikontrolli autoriteeti kui ka üldist seaduskuulekust. Sotsiaalministri seisukoht, et vea võiks parandada paari aasta pärast ja seni samamoodi jätkata, kuulub justkui aastakümnetetagusesse halduskultuuri.
JUHTmõte
Asjaolu, et raha kasutatakse prioriteetses valdkonnas, ei ole vabandus, sest jätab mulje, et on olemas ideoloogilisi ettevõtmisi, mis asuvad seadusest kõrgemal.
Tänapäeval on raha täpne ja seaduspärane kasutamine täiesti endastmõistetav. Sellega peab arvestama iga projektijuht, rääkimata riigiasutustest. Asjaolu, et raha kasutatakse prioriteetses valdkonnas, võrdõiguslikkuse edendamisel, ei ole vähimalgi määral vabandus, sest jätab mulje, et on olemas ideoloogilisi ettevõtmisi, mis asuvad seadusest kõrgemal.
Just sellele on apelleerinud EKRE, kellele kõnealuste MTÜde tegevus on pinnuks silmas poliitilises mõttes.
Oleks EKRE teha, lõpetataks nende rahastamine sootuks. Kuid asjaolu, et EKRE-l on poliitiline huvi soolise ja seksuaalse võrdõiguslikkusega tegelevatele seltsingutele kaikaid kodarasse loopida, ei muuda alusetuks kriitikat rahaallika ebaseaduslikkuse kohta.