Peeter Urbla: Iga hea film on igatsus sooja inimliku puudutuse järele

Peeter Urbla tänavu juulis oma Tallinna vanalinnas asuva kodu hoovis. Foto: Tairo Lutter

Kuna Peeter Urbla on akadeemiliselt päritolult Tartu Ülikooli lõpetanud ajaloolane, alles hiljem sai temast tele- ja filmitegija, alustangi juttu ajaloolisest asjast. Lisatagu, et oleme tuttavad rohkem kui 30 aastat, seepärast käib vestlus sinavormis.

Kas sa teadsid, et enam-vähem selle maja vastas Pikal tänaval, kus on praegu sinu kodu, ühe maja välisukse ees on vändatud esimese eesti näitlejatega lavastatud lühimängufilmi «Laenatud naene» talvised kaadrid, 1912. või 1913. aastal? Võib arvata, et selles piirkonnas kiirgab maa seest justkui kinematograafiat soosivat energiat, nali naljaks... kui uskuda hiinlaste iidset feng-shui õpetust.

Ei, «Laenatud naase» filmimisest ma ei teadnud. Aga filmigruppe käib Tallinna vanalinnas ikka. Vaatad ukselt, ja jälle kuskil valgus põleb, relsid maas... ei pääse autossegi. Meie maja vanem osa on 15.–16. sajandist, otse Oleviste kiriku selja taga, «kubemes», nagu ütleksid soomlased. Koha vaimu on küllaga, orelimäng ja koorilaul omast käest ja vahel lüüakse ka kella.

Koha vaim on nii hea, et vahel läheb nädalaid, kui linna ei saagi. Turvaline ja mõnus koht, ei ole isegi kummitanud.

Tänavuse suve traditsiooniline küsimus vist juba liigagi paljudes juttudes on: kuidas mõjutasid sinu töid-tegemisi juba talvel alguse saanud sündmused, see nii palju räägitud kriis?

Meil pidi kevadel esilinastuma noore tegija Lauri Randla retrokomöödia «Hüvasti, NSV Liit». Kampaania oli valmis, vajuta ainult päästikut... ja siis viimasel minutil pidime tõmbama pidurit. Tasapisi sai selgeks, et see polegi kõige olulisem, oluline oli selles jamas terveks jääda.

Poeg Hannes tuli ülikoolist, pani meid autosse ja kärutas maakodusse, seal me siis istusime ja mõtisklesime ligi kolm kuud. Vist paar-kolm korda käisime linnas. Ja vähehaaval kasvas töökoorem – võis teha asju, mida muidu oleks teadmata kaugusse lükanud. Sai aias töötatud, oma arhiiv ette võetud ja silmitsetud kümmekond aastat tagasi pooleli jäänud pilte ja prahiassamblaaže.

Millal näitus tuleb?

Näitust ei tule, ma ei usu, et ma nendega sellisele tasemele jõuan. Pealegi jäi asi üsna pooleli, kuna selgus, et pean hakkama Eesti Filmi Instituudile seni tehtud töö kohta aruandeid koostama, koroonakriisi kompensatsiooni taotlusi kirjutama jne. Tuli vaadata ka BFMi bakalaureusefilme. Peale selle käib veel sellesama kinno toomata jäänud, nüüd hilissügisesse lükatud mängufilmi «Hüvasti, NSV Liit» mahukas audit.

Kuid selle kolme kuuga sain siiski hakata ka läbi vaatama Exitfilmi n-ö digiajastu eelset ladu ja arhiivi, mida on peaaegu 20 aasta jagu: VHS-kassette, beetalinte, 35-mm filmikoopiaid, lõputult pabereid... Ainult kolmandiku jõudsin läbi vaadata ja ülearuse ära visata.