Juhtkiri: mida teha Hiina 6G-ga?

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Huawei positsioon on paljudes riikides kõikuma löönud
• Hiina ei saa lubada Hongkongis demokraatial areneda
• EL ja NATO vajavad ühtset poliitikat suhtlemisel Hiinaga

Maailm peab välja mõtlema, mida hakata peale Hiinaga ja kuidas tulevikus suurriigiga käituda. Arengusuunad on seinast seina ning ühtset seisukohta ei ole ega tule. Riikide huvid on liiga erinevad ning Hiina mõju kaubanduses tohutu. Samuti on Hiina teadlikult Aafrikas riike üles ostnud ning pole mingit võimalust, et nad astuksid kuidagi Hiina huvide vastu, olgu Hiinal koroonapandeemias süüd või mitte.

Arutlusteemasid on palju, nende seas kaks suurt asja: Huawei 5G-võrk ja Hongkong. Mõni päev tagasi teatas Ühendkuningriik, et loobub Huawei kasutamisest 5G-võrgu rajamiseks. Suur osa survest tuli Ameerika Ühendriikidelt, mis teatasid koguni võimalusest piirata luurekoostööd ning viia minema teatud tüüpi hävituslennukid. Siiski lubatakse tehnoloogiat kasutada 2026. aasta lõpuni, mis jätab mõlemale poolele ukse avatuks.

Samuti on Huawei pärast tülis Kanada ja Hiina. USA nõudmisel peeti kinni Huawei juhtkonna liige ja ettevõtte asutaja tütar. Hiina pidas omakorda kümme päeva hiljem kinni kaks kanadalast, kes on praegu spionaažisüüdistusega kohtu ees. Hiinlanna on koduarestis, teda pole USA-le välja antud ega kohtu alla antud, aga tal pole lubatud ka Hiinasse naasta.

Tervikuna on Huawei positsioon osas riikides kõikuma löönud, kuid on ilmne, et see ei tähenda kaugeltki tehnoloogiahiiu lõppu. Pigem tegutsetakse edasi kavalamalt ja varjatumalt ning on selge, et uued arendused saavad olema veel nutikamad. Ei maksa unustada, et ka meie riigis on eksministritest Huawei lobiste.

JUHTMÕTE

17+1-koostööformaat Hiinaga on Eestile nagu Keskerakonna leping Ühtse Venemaaga. Miks me peaksime selles osalema?

Juba aasta tõmbluste tuules olev Hongkong on äärmiselt delikaatne ja keeruline juhtum. Huvitav, kas britid oma endist kolooniat Hiinale tagastades tõesti uskusid erikohtlemise lõputut säilimist? Hiina on suur ja pika ajalooga riik, millel on aega oodata. Ka USA otsus lõpetada poolsalajase tehnoloogia eksport piirkonda 2020 juulis näitab, kui naiivselt on lääs seni Hiinasse suhtunud. Hiina on tegelenud Hongkongi lõimimisega juba aastakümneid ning katsetanud, kui kaugele saab minna. Selge, et kommunistlik riik ei luba isikuvabadustel riigi ühes nurgas lõputult kesta, sest «pandeemia» võib sealt levima hakata.

Diplomaatilist olukorda pingestas veelgi Kuuba algatusel ÜRO Inimõiguste Nõukogus tehtud avaldus, milles 53 riiki avaldasid toetust Hongkongi julgeolekuseadusele. Hiina toetajate hulgas oli 15 Aafrika riiki, mõned Pärsia lahe maad ja autokraatlikud riigid. Vastukaaluks ühines julgeolekuseadust hukkamõistva avaldusega vaid 27 riiki, nende seas Eesti.

Euroopa Liit on asunud aasta kestnud rahutuste järel arutama teatud kategooria kaupade veo piiramist Hiinasse. Samuti soovitakse vaadata üle viisa- ja varjupaigatingimused Hongkongist pärit inimestele. Kuigi liikmesriigid mõistavad Hiina tegevuse hukka, näitab ELi eesistuja Saksamaa käitumine ka teisi toone. Eelmisel nädalal kõrvaldati Saksa välisministeeriumi kodulehelt Taiwani lipp, kuigi näiteks Palestiina lipp jäeti alles.

EL ja NATO vajavad Hiina asjus ühtsemat positsiooni ning läbimõeldud tegutsemist. Üheks näiteks on osast ELi riikidest ja Hiinast koosnev 17+1-formaat, kuhu endiselt kuulub ka Eesti. 17+1-koostööformaat Hiinaga on Eestile nagu Keskerakonna leping Ühtse Venemaaga. Miks me peaksime selles osalema?