Soo-neiuvaibaga sain tuttavaks üle kümne aasta tagasi, kui minu loodusteadmised polnud veel kuigi laiad. Sattusin palaval juulihommikul vanasse karjääri, kus kopad olid vaikinud juba aastakümneid. Pilk sattus kastepiiskadega kaetud sadadele soo-neiuvaipadele, mille õied hõljusid õrna rohu kohal justkui valge liblikaparv. Suures tuhinas suutsin kokku lugeda 800 õitsevat taime ja küllap leidus neid käpalisi seal veel.
Hiljem kirjandust uurides selgus, et soo-neiuvaibad kasvavadki sageli paljukesi koos, sest sellel taimel on mullas pikkade sõlmevahedega risoom, mis harunedes üha uusi taimi kasvatab. Risoomi kiire kasvu tõttu tärkavad taimed igal aastal uues kohas ja nii püsib soo-neiuvaipade kogumik pidevas liikumises.