Väätsal lüpsavad lehmi mehed

ASi Väätsa Agro Lõõla suurfarmi lüpsja Aleksander Timofejev tunnistab, et lüpsjatöö on raske ja ta mõistab, et see võib inimesi hirmutada. Tööpäev algab või lõpeb öösel ja on üsna pikk. Foto: Silvi Lukjanov

Aleksander Timofejev hakkas lüpsjaks 20 aastat tagasi 26aastase mehena. Perre oli sündimas esimene laps ja lüpsjana teenis rohkem kui karjaku ametis. Tema töökaaslastest on lausa pooled lüpsjad mehed.

Farmi loomakasvatusjuht ei eelista kedagi ei vanuse ega soo järgi, kuid mõistab, et töömaailm on muutunud ja noored ihkavad paindlikku töö­aega, aga kahjuks loomade vajadused ei muutu. Koroonaajastu tõi kaasmaalastest laudatööle mitu bussijuhina töötanud meest, hooldajaametit pidanud naist või välismaalasi, sedagi mitte ainult Ukrainast, vaid ka näiteks sudaanlasest magistrikraadiga meteoroloogi Ungarist.

Kohtusime ennelõunal Väätsa Agro ASi Lõõla suurfarmis lüpsja Timofejeviga. Tal oli lõppenud tööpäeva esimene lüps, mis algas kell neli hommikul. Selleks tuli ta rolleriga kaheksa kilomeetri kauguselt Väätsa alevikust. Hea äratus mehele, kelle tavaline tööpäev lüpsjana algab kell 15 ja lõpeb kell kaks öösel. Hommikusse vahetusse tuli ta haigestunud töökaaslast asendama, sest tahab lisaraha teenida.

„Töötasu meil nii suur ka pole, et ainult sellega ära elaks,” lausus ta. Eesti keskmine tuleb lisatööga välja teenida. Tavaliselt tulevad nad vahetuse kolme lüpsjaga tööle ühe inimese autoga. Iga päev oma transpordiga tööle käia oleks kulukas.