Ruum pole enam usaldusväärne

Digitaalselt värvitud uue «La Fièvre d’Urbicande» («Segadus Urbicande’is») raamatu kaanepildi suurendus. Siiditrükitehnikas graafiline leht, värvis Jack Durieux, 2020. Eesti Arhitektuurimuuseum. Tallinn. Foto: Remo Tõnismäe

Selgub, et ruumi, selle ulatust ning konfiguratsiooni, selle mitmeid mõõtmeid (mis ei pruugi piirduda tavapärase kolmega) saab edukalt uurida lamedal meediumil, paberi ja pliiatsiga. Arhitektuurimuuseumi kolmanda korruse galeriis avatud prantslase Benoît Peetersi ja belglase François Schuiteni arhitektuurist kõnelevate koomiksite näitus «Urbatekt varjatud maailmas» just sellega tegelebki.

Teostes tähelepanu fookusesse tõstetud ruumid-linnad-hooned väljendavad end läbi tusameelsete arhitektide ja nukrate noorukite, paneelist paneeli liikudes muutub kujutatud ruum üha sõnakuulmatumaks ja keerukamaks, allumata katsetele seda korrastada.

Nii arhitektide perest pärit kunstnik Schuiten kui ka koomiksiuurijast kirjanik Peeters ammutavad oma linnalugude teemad arhitektuursetest utoopiatest ja õudusunenägudest ning avaldavad tulemused borgeslikust vaimust kantud lugudes. Nende lugude linnad ei ole tegelaste tegevuse ruum, vaid tegelased ise on ruumi enda väljendus, selle käigus omistades ruumile mõistetamatu ja vastuolulise tahte, sarnaselt teadvuse-ookeaniga Stanisław Lemi «Solarises».