Mõrv teatrilaval: kellele ja miks?

Stseen lavastusest «Hotell laibaga». Helene Vannari ja Kadri Rämmeld. Foto: Mats Õun

Endlas esietendunud «Hotell laibaga» reedab oma pealkirjaga suure osa sisust: pole vast üllatus, et tegevus toimub tõepoolest hotellis ja keerleb ümber laiba. Lavastuse žanrimääratlus «mõrvakomöödia» loob aga ootuse kriminullilikuks pinevuseks, mis huumorisse kastetuna pakub nii meelelahutust kui ka peamurdmist. Enn Keerdi lavastus keskendub neist kahest eelkõige esimesele, kuid paneb siiski ka pead murdma – nimelt selle üle, miks seesugust lugu üldse lavale tuua.

Üllataval kombel seisab näidendi taga kaheksaliikmeline saksa krimikirjanike rühmitus Die Acht, kes teksti nädalases loomelaagris valmis treis. Kui esmapilgul võib üllatada ka ainuüksi autorite rohkus, siis lugu jälgides paneb hämmastama hoopis asjaolu, et kaheksa professionaalset kirjanikku söandasid teosele alla kirjutada. Ühest küljest napib sakslaste mõrvakomöödias koomikat, teisalt ei tasanda seda tühimikku ka kohtlane krimiliin.

«Hotellis laibaga» küll kajastuvad autorite püüdlused kostitada vaatajat nii karakteri- kui ka situatsioonikoomikaga, ent valitud keerdkäigud, eksimused või valestimõistmised jätavad kulunud ja vaimuvaese mulje. Esietendusel tehtud publikuvaatluse põhjal kutsusid naeru esile hoopis näitlejate jämekoomilised mänguvõtted, olgu selleks siis joobnud lalin või energiline laibaväntsutamine.

Muid võimalusi publiku poolehoiu võitmiseks jätkubki näitlejatel vähe, sest tegelaste sügavusele või usutavusele pole autorid kahjuks iseäranis pühendunud. Tegu ei ole niisiis päris inimeste, vaid tüüpidega – igaühele on määratud omadus või paar, mida kogu loo vältel jaburuseni ekspluateerida.