Hebo Rahman: teokorje ÜKTks

Hebo Rahman Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Pärast 200 aastat rõhub eesti rahvast taas kord teoorjus. Saatuslikud munad väljamaa istikutelt tõid meie aedadesse suured ligased oranžid, justkui professor Persikovi punase kiire alt läbi käinud elukad.

Lusitaania teeteod krõmpsutavad juba naabrite juures rooskapsaid ja krüsanteeme, samal ajal kui aiapidajad prožektorivalgel poole ööni nende aeglasemaid liigikaaslasi ämbritesse ajavad. Keskkonnaamet appi tulla ei taha, viidates, et limukad tegutsevad enamasti eramaal. Teod ei tea eraomandist aga tuhkagi ja roomavad, ligarada taga, varsti massiliselt ka kergliiklusteedel, parkides ja mänguväljakutel.

Mures inimesed on palunud, et võõrliigi invasiooni peatamiseks korraldataks suuremad talgud. Riigiveskid jahvatavad aeglaselt, seesuguse ürituse läbiviimiseks oleks vaja eelnevalt kaardistada levikuala, moodustada tigude eksperdigrupp, korraldada teokonkurss, panna paika teoülemus. Suurematel talgupidajatel on teotahet vähe – ürituse korraldamine võtab aega, teod ei pruugi kokkulepitud kuupäeval välja ilmuda jne. Miskit tuleb aga ette võtta nüüd ja praegu, enne kui olukord bulgakovlikult apokalüptiliseks läheb.

Miks ei võiks teokorje olla hoopis osa ühiskondlikult kasulikust tööst? Töö oleks piisavalt jälk, et mõjuda kasvatuslikult nagu šokivangistus.