Riigikogu võltsvalimiste väljakuulutamisest sai eesti rahvas teada raadiost ja ajalehest. Kandidaatide ülesseadmine ja neilt viimasel hetkel «platvormi» nõudmine puudutas paljusid juba otseselt. Näiteks oli kandidaadil vaja enda ülesseadmiseks koguda 50 allkirja, seega pidid seda tegema kokku vähemalt 4000 inimest. Kuid alles valimispäevil tekkis võimalus kogeda palagani üldrahvalikult ja kogu tema ilus.
Kohe kui valimised välja kuulutati ja algas kandidaatide ülesseadmine, tehti selge vahe: Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaate saatis suur kära, neid tutvustati ajalehtedes, neid kiideti raadios ja nende toetuseks peeti rahvakoosolekuid, sellal kui poolpõrandaaluse töö tulemusel esitatud rahvuslikke vastaskandidaate ümbritses vaikus. Näiteks peeti üks kärarikkamaid miitinguid 9. juulil Tallinnas Uuel turul (st Estonia taga), kus võis kuulda Nõukogude armee esindaja venekeelset sõnavalingut ja Nigol Andreseni küünilist valetamist. Nimelt väitis Andresen, et mingit oma kandidaatide läbipressimist ettekäändel, et talle vastaskandidaati ei leidu, ei tule – kuid juba järgmisel päeval täpselt seda tehtigi. Kampaaniale panid punkti 13. juuli miitingud. Tartus toimus see Raekoja platsil, Tallinnas Vabaduse platsil. Kõnemehed kordasid üksteise järel: «Kõik valima! Kõik valima!» Seejärel pakkusid Punaarmee tantsutrupp ja laulukoor kultuurset meelelahutust.
:format(webp)/nginx/o/2017/02/07/6319549t1h1948.jpg)
/nginx/o/2020/07/13/13209280t1h17df.jpg)