Juhtkiri: tööjõurent kontrolli alla

Politsei ning Maksu- ja Tolliamet korraldasid reidi ehitusele, tabamaks võõrtööjõudu. Foto: Tairo Lutter

• Riigil puudub teadmine, kui palju vöörtöölisi on Eestisse renditud
• Kesk-Euroopa tööjõurendi firmadel on kerge Eestis makse vältida
• Tööjõu rentimine laieneb kiiresti ja vajab selget reguleerimist

Tööjõurent on kuum teema. Kui sisestada see sõna otsingumootorisse, siis tuleb igal lehel kümne vastuse kohta seitse samasisulist reklaami. Kui otsida sõnaga «tööpakkumised» või «personaliotsing», on reklaame lehel vaid kaks-kolm.

Renditööjõul on tööandja silmis töötajate palkamisega võrreldes mitmeid eeliseid. Pole vaja muretseda uute töötajate värbamisega seotud ajakulu ja asjaajamise pärast (tööluba jms) ning tööjõuvajaduse hooajalise kõikumise ja töötaja koondamiskulude pärast, kui turuolukord peaks ootamatult muutuma.

Nende tegurite tõttu on renditööjõud tööandjale ka odavam kui ise töötajat palgata. Kuid lisaks pakub tööjõurent võimalusi hämara skeemitamisega teenust odavana hoida. Postimehe tänastel majanduskülgedel on ülevaade sulitempudest, mida renditööjõuäris harrastatakse, alates maksudest kõrvale hiilimisest ja lõpetades hooajatöölisena riiki tulnud inimeste rakendamisega mittehooajalistel töödel.

Skeemitamiseks on ära kasutatud Euroopa Liidu põhimõtet kaupade ja teenuste vabast liikumisest liidu sees. Riikide elatustaseme erinevuse tõttu liigub tööjõud liidu sees (ning Venemaalt ja Ukrainast) üldiselt idast läände. Tööjõurent on selline kummaline valdkond, kus teenusepakkujad justkui suudavad tulusalt nihutada tööjõudu läänest itta, näiteks Poolast Eestisse. Üldisi majandusseaduspärasid arvestades on selline liikumine sama, kui vesi hakkaks voolama orust mäkke. Kui see siiski juhtub, on selge, et miski pole õige.

Kui traditsioonilise töösuhte puhul on kaks osalist – tööandja ja töövõtja, ning maksimaalselt kaks maksuametit (kui osalised on eri riikide residendid), siis tööjõurendi puhul on protsessis kolm osalist: tööjõurendi teenust kasutav ettevõte, seda pakkuv ettevõte ja renditöötaja. Kui need kõik on eri riikidest, hajub maksukohustus juba kolme riigi vahel ja võimalused kõrvale hiilimiseks on tunduvalt suuremad.

Arvestades tööjõurendisektori hoogsat arengut, on kindlasti tegemist täiendavat reguleerimist vajava valdkonnaga, et kontrollida sisserännet ja maksulaekumisi.

Lisaks laekumata maksudele on tööjõurendil riigi jaoks seegi varjukülg, et raske on saada täpset ülevaadet, kui palju võõrtööjõudu riigis tegelikult on. Eesti puhul erinevad hinnangud lausa kümme korda, tuhandest kuni kümne tuhandeni. Arvestades tööjõurendi­sektori hoogsat arengut, on vaieldamatult tegemist täiendavat reguleerimist vajava valdkonnaga, et kontrollida sisserännet ja maksulaekumisi.

Ei saa öelda, et probleemi poleks teadvustatud. 1. juulist hakkas kehtima seadusemuudatus, mis paneb vahetule tööandjale kohustuse kontrollida, kas tema juures töötaval inimesel on õigus Eestis töötada seda laadi tööl, lisaks kohustab see ka tööjõurendifirmasid (olgu nad Eestist või mujalt) registreerima kõik Eestisse renditud töötajad maksuametis tulumaksu arvestamiseks. Muudatused peaksid võimaldama senisest paremat kontrolli tööjõu legaalsuse ja maksukohustusest kinnipidamise üle.

Seadusi võib küll vastu võtta, kuid kas neist kasu on, sõltub inimeste seaduskuulekusest ja riigi võimest kehtestatud nõuete täitmist ka tõhusalt kontrollida. Kui ümbrikupalkade vastu võitlemisel võib kasu olla töövõtja teadlikkuse kasvatamisest, et see kahjustab ta pikaajalisi huvisid, siis renditööjõuga skeemitamise vastu aitab siiski ilmselt kõige paremini riigi võime järelevalvet tagada.