Ville Arikese kolumn: spordimaailm, mida me veel ei tundnud

Manchester Unitedi jalgpallur Marcus Rashford kõnnib Old Traffordil mitte publiku, vaid suure bänneri ees. Foto: Peter Powell/NMC Pool/PA/Scanpix

Varsti saab kaks kuud täis ajast, kui koroonapandeemia tõttu seisma pandud spordielu taas tasapisi ellu hakkas ärkama. Kui jätta kõrvale Valgevene ja veel mõni riik, kes ehmatasid koroona näiteks viina ja traktoriga ära. Milline pilt avaneb koroonajärgses spordimaailmas?

Esimesena pääses püünele jalgpall. Tühjad tribüünid on nähtus, mida varem kohaldati ainult mõnele võistkonnale määratud karmi sanktsioonina. Nüüd on see muutunud igapäevaseks. Esmapilgul võib näida tähtsusetu tegurina, kas mängul on pealtvaatajaid või ei ole. Usun, et mõni spordieriala üliõpilane kusagil maailmas – miks mitte ka Eestis – võtab tühjade tribüünide mõju mõnes baka- või magistritöös luubi alla.

Sest kuidas on lood tegelikult? Võta ükskõik milline spordiala, kodupublik mängib alati tähtsat rolli. Enamasti toetavat, kuid mõnigi sportlane on aegade jooksul kurtnud hoopis kodupubliku võimaliku pärssiva mõju üle. Oleneb ka spordialast.