/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)
Veerand sajandit tagasi sõitis Kadri Land (56) Estline’i laevadega sageli Tallinna ja Stockholmi vahet, sest abikaasa Tiit – kes valiti tänavu mais Tallinna Tehnikaülikooli rektoriks – oli läinud Stockholmi ülikooli neurotoksikoloogia doktorikraadi tegema. Raha oli teadlasteperel vähe ning nii leidis noor abielunaine ruttu üles kõige mugavama koha: ta magas laevasõidu ajal trepi all. «Trepi all oli kohutavalt hea, keegi ei koperdanud sulle öösel pähe,» tähendab Land teatava nostalgianoodiga, pilge silmanurgas. «Praegu seda lõbu muidugi enam pole, et võid tududa, kus pähe tuleb.» Ta teab seda hästi, sest paljud reeglid Tallinki laevadel on tema enda algatatud.
Sajandi algusaastatel Tallinki looja Enn Pandi nõunikuna karjääri alustanud Kadri Land on otsekui üle Läänemere vuhisev Kaali meteoriit teinud silmapaistvat karjääri: tõusnud Tallink Grupi juhatusse ja laevafirma Rootsi allüksuse ehk Tallink Silja AB nõukogu esimeheks. Aastad möödusid tema jaoks regulaarses pendelrändes, üle nädala sõitis ta laevaga jälle Eesti ja Rootsi vahet, et ühendada eri töid ja eri kodusid. Näis, et majesteetlike aluste kulgemist Läänemere lainetel ei või miski väärata.
Kuid siis hakkas Hiinast levima veider viirus ning Rootsi valis selle taltsutamiseks ülejäänud põhjamaadest erineva tee. Märtsis keelas Eesti kõrgete meretaguste nakatumisnäitajate tõttu kruiisiliikluse Tallinna-Stockholmi liinil ning peagi pani ristluslaevad seisma ka Soome. See oli šokk. «Totaalne segadus – ühtpidi saad aru, mis toimub, kuid samas sa ei usu seda lõpuni. Läks vähemalt kaks nädalat, kuni need paralleelmaailmad hakkasid kokku minema.» Reaalsus on karm: kui veel aastavahetuse paiku väljus iga päev Stockholmist viis Tallink Silja värvides suurt kruiisilaeva, igaühe pardal minimaalselt 2000 inimest, siis sel suvel on Land sunnitud juhtima Rootsis 450 oma alluva ehk sisuliselt poolte koondamist. Ilustamata aususega, mis üheks tema kaubamärgiks, ütleb ta nüüd ka otse välja: «Ei tule veel pikka aega täislaevasid, pole üldse mõtet teha mingeid selliseid rumalaid illusioone.» ’
Mille poolest koondamised Rootsis erinevad koondamistest näiteks Eestis?
Rootsis tuleb kõigepealt hoiatada tööhõivetalitust, kui palju inimesi sa koondada kavatsed. Kui tahad koondada üle saja inimese, siis peab teatama näiteks kuus kuud ette, ja kuus kuud need inimesed lihtsalt tiksuvad. Alles siis tohib anda kätte koondamisteated, mille etteteatamisaeg võib ulatuda ühest kuust kuni ühe aastani – sõltub sellest, kui kaua inimene on töötanud ja kui vana ta on. Selles mõttes on koondamine Rootsis kohutavalt kallis protsess. Aga Rootsi on nüüd koroonaajal teinud tavalistesse protseduuridesse erandeid ning riik maksab osa koondamisi firmadele kinni. Ei tasu nüüd üldse mõelda, et küll on rumal riik. Mõte on selles, et kui on ikka materiaalselt väga halvasti, siis äkki ei saa koondades see auk nii sügav olema. Et muidu ei jää äkki ettevõttel nina üldse vee peale ning k õ i k need inimesed tulevad töötukassasse.