«Euroopa suurim rokifestival,» ütles Hard Rock Laagri peakorraldaja Kaido Haavandi kergelt sarkastilise muigega. Ehkki poristel platsidel rokkis kõigest tuhat värvikat raskemuusikasõpra, on suuremat pidu pärast koroonakriisi raske leida. Rahvas tähistas vabanemist pöörasemalt kui iial enne. Ja siin on koos kõige vaatamisväärsemad ja keevaverelisemad festivalikülalised, keda ma iial elus näinud olen!
KULLLAFOND ⟩ Esimene rokifestival tähistas totaalset vabanemist
Lugu ilmus Postimehes 2020 ja kuulub kullafondi.
Nii mõnigi kõrvalseisja kujutab ette, et metal-muusika sõbrad on üks agressiivne bande, kelle hulka sulandumiseks peab riietuse salakoode teadma. Nii ta ju tõesti paistab – heidad pilgu üle platsi siia- või sinnapoole, kõikjal lainetab must meri, mida ilmestavad värvilised juuksed, rasked saapad, näoneedid, tätoveeringud, mütoloogilised ornamendid. Mingi ühisnimetaja selles justkui oleks. Kuid need, kes juba hulga aastaid laagris käinud, lükkavad eelarvamused ümber. Järgmisel suvel uhket 20. aastapäeva tähistav Hard Rock Laager on koht, kus igaüks võib end vabaks lasta ja tõmmata ülle ükskõik millised pöörasused, mida mujal kanda oleks ebaturvaline. Sest siin, nii ootamatu kui see ka ei tundu, on see just ülimalt turvaline. Sünges stilistikas seltskond on ülevoolavalt sõbralik, avatud ja lausa radikaalselt salliv. Isegi näo mustaks värvimine, mis viimasel ajal mõne närvi ajab, ei häiri siin kedagi. Rõõmsalt löövad mudastel lavaesistel läbisegi tantsu luukered, leopardid ja oravad, igat masti punkarid ja motoesteetika austajad, kiilakad ja karvased.
Mis trendid metal-maailmas siis praegu ilma teevad?
«Hard Rock Laager on õnneks koht, kus sa igasugusest trendijurast täielikult puhata saad,» ütleb üks korraldajates Asko Plaado. «Jaa, inimesed on stiilsed ja väljendavad ennast riietuse kaudu väga julgelt. Aga igaüks teeb seda omas keeles ja omas stiilis. Ükskõik mida sa kanda tahad, kõik ongi õige. Mitte keegi ei vaata viltu.»
Aga mis saaks siis, kui ei tahagi midagi selga panna? Seegi on lubatud. Mitmed külalised, soole vaatamata, olid oma isikliku naha täiega mängu pannud ja kunstiteoseks kujundanud. Patt oleks ju seda siis kinni katta! Kuid mis iseäranis eluterve – olgu inimene kasukas või poolpaljas, mingit jultunud jõllitamist see esile ei kutsunud. Inimesed olid omas mullis õnnelikud, lasid muusikal end raputada, olid ise ja lasid ka teistel olla. Maailmas on reegleid niigi ülearu, milleks neid juurde kehtestada? Tervislikum on ülistada vabadust ja väljendada seda ka oma valikutes.
Hard Rock Laagri seltskonna suhtumisest oleks nii mõndagi eeskujuks võtta.