Elu võõramaise õgardiga

Raul Ranne Foto: Tairo Lutter

Sooh! Selle suve superstaarid on ka meie aias kohal. Nii mõtlesin, kui möödunud nädalal üht väljasirutunud ruuget lusitaania teetigu suvemaja aiaväravas end tervitamas märkasin. Arion lusitanicus!  

Olin neist lugenud ja loetu järel mõningast jälestust tundnud… Ent see tundus olevat kaugel. Mujal.

Sestap oli senine suhtumine umbes sama muretu nagu keskmisel eestlasel Covid-19 nime kandvasse koroonaviirusesse vabariigi aastapäeva pidulauas.

Aga jah, nüüd on nad kohal. Kõigepealt saabus Covid, seejärel need limased aiarüüstajad. Ja neid on palju. Kuradima palju!

Mähel, nagu kirjutas hea kolleeg, kipuvad aedu ründavate «hispaanlaste» hordid inimesi jalust maha jooksma (andestage mu liialdus).

Tuleb tunnistada, et ega meil teisel pool pealinna olukord palju parem pole. Teeteo määramisel üha täpsemaks kohanev silm märkab siin ja seal aelevaid pruunikaid «junne».

Aga see kõik on naljamäng. Tõsisem orgia käib aia köögiviljasektoris. Eriti rukolapeenras. Vahi!

Viha ajab peas veresoone tuksuma, mõistus haub sõjaplaani.