Ike Ijeh: miks Mustad Elud Loevad alles siis, kui neid ähvardavad valged?

Meeleavaldus Black Lives Matter New Yorgis 18. juunil 2020. Foto: Jeenah Moon/AFP

Liikumine Black Lives Matter esitab ühiskonnast ebatäpse ja lihtsustatud pildi, kirjutab arhitekt ja kriitik, Brexiti erakonda kuuluv Ike Ijeh.

Ühel 2016. aasta niiskel augustiööl lükkasid kolm lõkerdavat Dallase politseinikku 32-aastase Tony Timpa pikali, nägu vastu muru, põlv selja peal asendit kinnistamas, ja hoidsid teda paigal 14 minutit, kuni mees suri. Sarnasus George Floydi õõvastava tapmisega on kummastav ja tekitab rahutust. Nagu Floyd, oli ka Timpa relvastamata, palus oma elu eest, hüüdis mitu korda appi ja anus, et politseinikud lõpetaksid.

Kuid need juhtumid erinevad ühe märkimisväärse asja poolest: Timpa oli valge. Need juhtumid ning ääretult erinev avalik ja poliitiline reageerimine toovad esile mõnegi häiriva ja ebamugava tõdemuse pead tõstva liikumise Mustad Elud Loevad (inglise keeles Black Lives Matter, BLM) ja ühiskonna kohta tervikuna. Timpa ainuke kuritegu oli paluda politseinikelt abi, kui oli masendus- ja skisofreeniaravi järel tarvitanud narkootikume. Floyd seevastu oli kurjategija, kes sai küll surma sarnastel asjaoludel, kuid oli varem mitu korda pikalt kinni istunud vägivaldsete kuritegude eest, mille hulgas oli sissemurdmine ühe raseda naise koju keset ööd ja laetud relva surumine vastu tema kõhtu.