Indrek Hargla – lugejatele kirjutav kirjanik

Indrek Hargla. Foto: Konstantin Sednev

Pealkirjas sõnastatud sedastus – lugejatele kirjutav kirjanik – võib tunduda esmapilgul tobedana, sest kellele siis veel peaks kirjanikud raamatuid kirjutama? Ometi eristas just see sel pühapäeval, 12. juulil, oma esimest pisemat juubelit tähistavat autorit juba algusest peale enamikust varasematest eesti kirjanikest.

Sest kui siinkirjutajale andestatakse see väike üldistus, siis tundus 1980.–1990. aastate (aga ka uue sajandi alguse) eesti proosakirjandus kohutavalt morn, realistlik, psühholoogiline, sisekaemuslik ja kaasaja Eesti keskne. Eesti proosakirjanikud on alati tavatsenud oma tekstidesse panna väga palju iseennast, oma peas sihitult tammuvaid tuimi mõtteid, ja ajuti jääb mulje, et nad kirjutavadki suuresti iseendale. Indrek Hargla seda kunagi ei tee.

Intervjuus Hendrik Allale (Postimees, 30. jaanuar 2012) on Hargla öelnud: «Ma ei kirjuta endast, mis mina olen või mis minus on, vaid tahan minna ise huvitavate asjade juurde ja neid vahendada. Ulmekirjanik ei istu tugitoolis ega hakka mõtisklema, otsima oma sisemist mina. Ta peab otsima väljastpoolt ennast igasuguseid teemasid ja valdkondi, neid uurima ja läbi töötama.»

Kuigi Hargla on korduvalt rõhutanud, et peab end eelkõige ulmekirjanikuks, ei peegelda ta ka oma kriminaalromaanides lugejatele nende halli argimaailma, vaid püüab ikka vahendada midagi teistsugust, ajas või ruumis meist kaugemal asuvat, midagi värvikamat, lopsakamat ja põnevamat, kui seda on elu meie ümber.

Eskapism ja ajaviitekirjandus, võiks mõni suur kunstnik ju õlgu kehitades põlglikult nentida, aga eskapistlikud maailmad ning mõnusalt aega viita ja meelt lahutada aitavad põnevad süžeed ei ole Harglat kunagi takistanud lugejate ette ka täiesti inimlike tegelaste valusaid valikuid ja traumaatilisi vastasseise seadmast.

Indrek Hargla teine peamine erinevus sellest – endiselt üldistatud! – eesti proosakirjanikust on tema hämmastav viljakus. Korraliku žanrikirjanduse puudumine ei lasknud eesti kirjanduses kuni selle sajandi alguseni tekkida end oma kirjutatust ära elatuval autoril, autoril, kelle jaoks on loomulik olek kirjutada aastas romaan või kaks, lisaks hulk pikemaid ja lühemaid jutustusi või lühiromaane ning mõned novellidki.

Mistap juurdus meil traditsioon, et igati normaalne ongi avaldada paari-kolme aasta tagant üks 80-leheküljeline või lausa 160 lehekülge paks, mitu aastat komponeeritud ja viimistletud «romaan», mille kõrvalt lühijutte kirjutada oleks tõelisele loojanatuurile tundunud suisa pühaduseteotusena.

Vähem kui 22 aastaga on Indrek Hargla avaldanud kokku 30 köidet, mille kaanelt leiab autorina ta nime, olgu tegu siis romaanide, jutukogude või koostatud antoloogiatega. Kui siia lisada veel üheksa erinevate kaantega või teises kirjastuses ilmunud teoste uusväljaannet, saame kokku ligi 40 eri väljanägemisega raamatut, millest mõni on küll õige õhuke, aga enamasti on tegu tüsedate, 400–500-leheküljeliste köidetega.

Ja kuigi Hargla on kogu aeg kirjutanud kutselise kirjaniku pühendumuse ja produktiivsusega, tegi ta esimesed kuraditosin aastat seda kõike ikkagi diplomaatilise ja konsulaartöö kõrvalt välisteenistuses, päevatöö kõrvalt.

Hämmastavast töö- ja keskendumisvõimest räägib veel seegi, et need kiirelt üksteise järel ilmunud mahukad romaanid ei ole olnud mingid enam-vähem «peast genereeritud» suhtelood, mida võiks ju kirja panna täpselt sellise kiirusega, nagu sõrmed klaviatuuril liiguvad. Olgu tegu keskajast ainest ammutava kriminaalromaani, salateaduste ja salaühingutega žongleeriva Prantsusmaa keskaega sukelduva alternatiivajaloo, kvaasikeskaegses rüütlimaailmas toimuva maffiasaaga või folkloorset õudust kasutava etnopõnevikuga, kõigi nende teoste kirjutamisele on eelnenud põhjalikud taustauuringud, enese sisselugemine vastavasse ainevalda ja siis muidugi keeruka süžee ning ohtrate karakteritega mahuka romaani enda komponeerimine.

Fenomenaalne oli juba Indrek Hargla tulek kirjandusse. Tänu internetis ilmuva ulmeajakirja Algernon arhiivile on Hargla kirjandusdebüüt kui moment väga täpselt tuvastatav: tema esimene ulmejutt «Déjà-vu» ilmus lugejate ette 2. detsembril 1998. Samal aastal ilmus samas veebiajakirjas veel kaks jutustust ning 1999. aastal pääses see loominguline Amazonas otsekui paisu tagant välja. Algernoni veergudel ilmus iga paari kuu tagant mõni Hargla lühiromaan või jutustus, mõnel kuul isegi mitu teksti, aga juba jätkus teda ka paberil ilmunud ulmealmanahhi Mardus lehekülgedele, peagi ka Loomingusse ja maakonnalehtede jutusabadesse.

2000. aastal tunnustati ta tekste kahe Eesti ulmeauhinnaga Stalker, mis omakorda andis tõuke esimese jutukogu «Nad tulevad täna öösel!» ilmumisele veel samal aastal, kõige selle kõrvalt jõudis nooruke kirjanik võita oma esikromaani «Baiita needus» käsikirjaga romaanivõistluse ulme eripreemia.

Juba loo alguses kirjeldatuga võrreldavat paradigmanihet tähendas ka Hargla tulek ulmesse. Kui 1990. aastatel tekkinud kodumaine žanriulme oli veel väga kompav, õppiv ja harjutav ning tähendas – jällegi veidi üldistades – esialgu peamiselt angloameerika stampide kehvapoolsemaid tõmmiseid, siis Hargla näitas, et põhimõtteliselt saab eesti keeles kirjutada täpselt sama head ulmet, kui tehakse seda samal ajal mujal maailmas.