Andreas Kaju: orjuse vastu rajatud vabariik

Andreas Kaju. Foto: Erakogu

Ameerika Ühendriikide keerulisest teest orjuse kaotamisel kirjutab kolumnist Andreas Kaju.

4. juulil sai 247 aastat Ameerika Ühendriikide sünnist. Iseseisvusdeklaratsioon, mis seda päeva ajaloos märgib, on üks enim loetud ja uuritud inglise keelseid dokumente maailma ajaloos. Ameerika vabariikide iseseisvumine on inglise ja šoti valgustuse lõpuleviimine, kodanike vabanemine monarhi suvast ja sellisena eeskuju, millele on rajatud lugematute rahvaste, sealhulgas Eesti hilisem riigiloome. Et Ameerika on sajandeid hiljem vaatamata oma isolatsioonilistele ja Euroopa tõmblustest lahtiütlemise instinktidele ülejäänud vaba maailma suurim lootus ja kaitsja, ei ole juhuslik. Ent Ameerika vabadus ei ole vastuoludeta ning orjuse roll riigi sünni juures saadab ühendriikide poliitilise mõtlemise keskustelusid tänaseni. Vabanemine teise inimese ikke alt ei tulnud Ameerikas kõikidele üheaegselt ja sellele eksimusele makstakse lõivu tänapäevani.

Briti impeeriumist väljaastumise ajendid olid praktilised: kuningriigi troon oli iseäranis iseseisvumisele vahetult eelnenud aastakümnete jooksul kurnanud kolooniaid maksudega, et tasuda riigi kulukate sõjakäikude eest, möönmata seejuures oma alamatele ookeaniülestel aladel õigust otsustamises kaasarääkida – koloniaalvaldustel puudus Briti parlamendis esindatus. Samas oli juba 17. sajandil õigus makse kehtestada liikunud seadusandja kätte ja poliitilises mõtlemises oli toimunud sellega kaasnevalt muudatus – kodanikel peab olema õigus oma õiguslike esindajate kaudu ennast puudutavate otsuste tegemisel osaleda. Bostoni linnast Massachusettsi koloonia esindajatekogusse valitud Samuel Adams küsiski 1764. aastal nii: «Kui meie peale asetatakse makse mistahes viisil ilma, et me oleksime selles juures täieõiguslikult esindatud, kas ei vähenda see meid vabadest subjektidest haletsusväärsete tribuuti tasuvate orjade staatusesse?»