Kunagisest jõukast Harjumaa karjakasvatustalust sai talurestoran

Andre Peremehe ja Tiia Puustusmaa kodurestoran sai valmis täpselt koroonaajaks, seega lükkus nende start edasi. Ettevõtmises lööb kaasa ka tütar Simona (paremal), kes proovib kätt virtinana. Foto: Kristina Traks

Harjumaal Anija vallas asuv kunagine jõukas karjakasvatustalu ärkas pärast viitkümmet aastat uuele elule kodurestoranina. Paari aastaga taastasid aastaid veiniäris tegutsenud romaani keeli ja kultuuri õppinud kunstnik Tiia Puustusmaa ning sommeljee-veinimeister Andre Peremees talu sisuliselt nullist ning pakuvad nüüd Vahemere-hõngulist tõhusat kõhutäit koos parimate veinidega.

Kui Tiia palub Google Mapsi kohalejõudmiseks kirjutada Relais Liimock, imestan väga, kui plekihäälne automaatlugeja mind keset põlde asuvate uhkete maakivist hooneteni juhatab. Restorani- ja veinitalu nimelugu vajab seletamist – nimelt olnud paiga nimi Bauer­stelle Limoka, millest aegade jooksul sai Liimuka, aga Tiia sõnul see restoraninimeks väga ei klapi. „Saksapäraselt kutsutigi talu varem Liimockiks, relais aga tähendab prantsuse keeles peatuskohta, kus saab süüa ja ööbida, umbes nagu postijaamas. Nii saigi Relais Liimock,” sõnas ta.

Sel suurtest teedest eemal asuval talul on väärikas ajalugu ja ammusest ajast on siin elanud ettevõtlik pererahvas. Liimuka talu piimalehmakari oli oma 50 pead. Uurisin, kuidas õnnestus talu pererahval, Andre vanavanematel küüditamisest pääseda. „Seal oli mitu asja – vanaisa Jakob oli hea suhtleja ja võõrustaja, ta sai kõigiga hästi läbi. Veel luges see, et vanavanemad keeldusid võtmast sulaseks Vene sõdureid, kui neid Saksa okupatsiooni ajal taludesse pakuti. Ja lõpuks olevat vanaema lihtviisiliselt maksnud selle eest, et peret Siberisse ei viidaks. Kogu pere kuld olevat ära antud ja kolm päeva pärast küüditamist kadunud laudast kolm lehma, jutustas Andre. „Lastele midagi ei räägitud, vaid kehitati küsimise peale lihtsalt õlgu. Uskumatu, kuidas see tehing pidas.”

Talu põllud olid vahepeal välja renditud ja Andre võttis tallu elama üürniku, kes pidi hakkama uhkeid kivimüüre korrastama. „Mõtlesin alati, et ma ise ei tule siia kunagi toimetama,” sõnas Andre. Üürnikust aga sündis vaid häda – elektriarved jättis ta maksmata ja kui elekter välja lülitati, kolis üldse minema. Enne viskas veel kaevu mulda täis.

Armunud maakivihoonetesse

Setomaalt pärit Tiia kõneles: „Mulle kohe meeldivad maakivimajad, mõtlesin kaua, et tahaks teha kodurestorani või pakkuda majutust mõnes sellises hoones. Kui Andrega siin 2016. aastal vaatamas käisime, olid majadest alles vaid müürid ja needki halvas olukorras. Alguses plaanisime, et renoveerime müüre üksnes niipalju, et need rohkem ei laguneks. Edasi tulid järjest mõtted – paneme katuse ka peale ja teeme ikka koha nii valmis, et siin saaks hakata midagi pakkuma. Üks asi viis muudkui teiseni.”

Ehitus Liimuka talus algas 2017. aasta veebruaris. Kõik on tehtud oma raha eest, sest mõnest fondist projektile raha küsida tundus pererahvale liiga suur peavalu. „Uurisin EASi meetmeid meietaolistele ettevõtjatele ja loobusin – bürokraatiat oli meie jaoks liiga palju. Tundus, et kui teeme ise, saab otsustada kiiremini ja paindlikumalt. Muidu tuleks võtta pakkumised, nendest täpselt kinni pidada ja pärast detailselt aru anda. Kui teed midagi projektirahaga, on keeruline teha ehitustöös jooksvalt muudatusi – näiteks kui leiad hästi säilinud seina, mis projektis on ette nähtud välja vahetada, siis ei saa seda säilitada, vaid pead välja vahetama. Kokkuvõttes läheb töö palju kallimaks, parem on ise teha,” selgitas Tiia. Andre lisas, et kui teha ilma projektirahata, oled mureta ka siis, kui äri täpselt nii välja ei tule, nagu projektis kirjutasid. „Me ei jää kellelegi võlgu ja pole stressi, kuidas saab laenud makstud ja aruanded tehtud.”

Kodurestoran, kuhu mahub umbes viiskümmend inimest, ja kaks külaliskorterit said valmis täpselt koroonaajaks. „Meil olid juba broneeringud, aga kõik need öeldi muidugi üles. Koroona lükkas meie starti mitu kuud edasi,” ütles Tiia.

Enne koroonaaega juhtus märkimisväärne lugu. Kujutage ette, et olete väikeettevõtja, kes pole veel oma ettevõtet õieti avanudki, kuid juba tuleb võõrustada riigi presidenti, kusjuures ei tea kuni viimase hetkeni, et president on saabumas. Täpselt nii läks Tiia ja Andrega. „Tegin Facebooki postituse, et me oleme valmis ja ootame külalisi. Minuga võeti ühendust presidendikantseleist, et kas saame neid võõrustada. Kõhklesime, sest meil ei olnud kedagi käinud ja oli talv, kuid võtsime pakkumise vastu. Et ka president tuleb, sain teada siis, kui külalised uksest sisse astusid. Jalad võttis veidi värisema küll…” meenutas Tiia.

Kodurestoran on loogiline jätk

Kodurestorani avamine on Tiia ja Andre senise tegutsemise loomulik jätk. Nad on aastaid toimetanud veiniäris, pidades Tallinnas vinoteeki Vabrik. Andre tegutseb sommeljeena ja on tõenäoliselt Eesti ainuke väljaõppinud viinamarjade agronoom. Ta õppis seda kunsti Nõukogude ajal Gruusias. Praegu valmistatakse tema nõuannete järgi veini Austrias, kus Vabriku vinoteegi jaoks valmib roosa vein Kalamaja.

Kokkab kodurestoranis peamiselt Andre, kuid plaan on kutsuda ka külaliskokkasid. Ettevõtmises löövad kaasa teisedki pereliikmed – tütar Simona on suveks tulnud Anijale elama ja proovib kätt virtinana. Noorema tütre Adele söejoonistusest „Kinnominek” sündis aga kodutekstiilide bränd Adelkin. „Kinnominek” kaunistab nüüd restoranitalu voodikatteid, patju ja käterätikuid.