Nende sündmuste kaudu kerkib esile Pariis, mis saab Eesti ja Euroopa jaoks üha olulisemaks. President Emmanuel Macron vabastas vaid mõni päev tagasi peaministriametist Édouard Philippe’i. Parafraseerides klassikat, seisis president nähtavasti peegli ees, küsides: «Peeglike, peeglike, kes on parim president kogu maal?» Seni oli selleks olnud Macron ise, kuid ühel hommikul kuulis president nähtavasti, et peaminister võiks olla parem president. Kuigi otsest tüli poliitikute vahel ei paistnud olevat ja vaevalt oleks Philippe järgmisel aastal presidendiks kandideerinud, ei päästnud see peaministrit provintsi pagendamisest. Prantsusmaa uus valitsus on pigem parempoolne ning seda on võrreldud Nicolas Sarkozy valitsustega. Mitmed liikmedki olid Sarkozyle lähedased. Peaministriks sai Jean Castex, ametnik, kes pani paika Prantsusmaa kriisist väljumise strateegia.
Öeldakse, et päikese kõrval teisi tähti ei näe ning Macrongi tahab pigem olla ohutus kauguses võimalikest konkurentidest, et Päikesekuningas Louis XIV kombel vähemasti tunda, et «L’état, c’est moi!». Pole võimatu, et Macron võib püüda minna veel kaugemale. Kui ta suudab kasutada hetke ning kindlustada enese tagasivalimise 2022. aasta kevadel, on tal võimalus öelda «L’Europe, c’est moi!». Sinnamaani on veel aega, kuid brittide ja Merkeli taandumine lubavad Prantsusmaa presidendil haarata senisest suurema juhtrolli Euroopa Liidus.
Macron valmistub 2022. aasta presidendivalimisteks ja kuigi tema partei En Marche sai kohalike omavalitsuste valimistel lüüa, pole ta sugugi järele andnud.