Juhtkiri: põhimõtted ja kompromisside kunst Eesti päevapoliitikas

Riigikogu Foto: Sander Ilvest

Poliitika öeldakse olevat kompromisside kunst. Otto von Bismarckile omistatud tsitaadi rõhk on sõnal kunst. Pole keeruline teha kompromisse, aga kui sellega reedetakse oma valijate huvid ja ideaalid, võib kaotada poliitilise mõju ja võimu.

Eilne riigikogu erakorraline istung oli hea näide toimivast demokraatiast. Kuigi opositsioonierakondade saadikute sõnavõttudest kõlas selget pettumust ja kibestumistki, oli nende eelnõul siiski kaalukas, kui mitte määrav roll võõrtööjõu murele lahenduse leidmisel.

Välistööjõu lubamine valdkondades, kus selle puudumine tooks suurt kahju saagi koristusel või võiks põhjustada lüpsikarja hukkumist, on igati tervemõistuslik ja seda tuleb tervitada hoolimata mõningasest riskist rahvatervisele. Karantiini ja transporti puudutavad regulatsioonid aitavad seda leevendada. Võõrtööjõu teemal tekkiski viimastel kuudel laiem üksmeel, millele vaid EKRE oli jäigalt vastu.

Saavutatud kompromiss olnuks EKRE-le raske taganemine oma põhimõtetest, kui seda ei oleks leevendanud Eestis viibimise reeglite rangemaks muutmine välisüliõpilastele.

Reformierakond pakkus oma eelnõuga võimaluse, millest osa koalitsioonist oleks ka kinni haaranud. Valitsuse praegune kompromiss näitab samas valitsuserakondade suutlikkust omavahel läbi rääkida. Kõrvalt vaadates võib tulemust pidada koalitsiooni ja opositsiooni ühiseks võiduks.

Saavutatud kompromiss olnuks EKRE-le raske taganemine oma põhimõtetest, kui seda ei oleks leevendanud Eestis viibimise reeglite rangemaks muutmine välisüliõpilastele ja lubadus, et sügisel võetakse vastu uus seadus, mis seda veelgi piirab. Konservatiivsele valijale on välisüliõpilaste teema kindlasti tähtis. Võõrtööjõu vajadus põllumajanduses on küll ilmselge, aga palju vaieldavam on, kust läheb mõistlik piir siis, kui räägime välisüliõpilaste hulgast Eesti ülikoolides või sellest, kui leebeid või piiravaid reegleid sel puhul rakendada.

Kindlate piirangute seadmist välisüliõpilastele saab EKRE näidata võiduna, et tõestada oma valijatele kompromisside tegemise oskust. Seni on EKRE suuresti dikteerinud poliitilist päevakorda, olgugi või oma vastuoluliste väljaütlemistega. Ometi on nendega võidetud lisaks tähelepanule ka maailmavaatelise erakonna kuvand, mis pealiini teistel suurtel (Reformi- ja Keskerakonnal) on juba pikalt tuhmunud olnud.

Edu on EKRE-le toonud hääled peavoolule vastanduvatelt parempoolsetelt valijatelt, keda on võlunud partei populistlikult põhimõttekindel liin. Samas on erakonna uus esimees Martin Helme võtnud suuna parketikõlblikumale retoorikale, et võita juurde toetajaid pehmemate hoiakutega konservatiivsetelt valijatelt.

Teisalt lubas ta Postimehele antud intervjuus kompromissitult seista euroopaliku eluviisi eest ja vastu marksistlikule vägivallale, mis Ameerikas lahti rullub. Küsimuse peale, kas ta ei karda, et põhimõtetele kindlaks jäämine surub erakonda Prokrustese sängi, kus pole võimalik leida neid uusi valijaid, keda loodetakse, vastas Helme lühidalt: «Aga vaat ei karda!»

Põhimõttekindlus maailmavaatelistes küsimustes ja paindlikkus taktikas on kombinatsioon, mis võib uueneva EKRE muuta väga ebamugavaks konkurendiks Isamaale ja senisest palju arvestatavamaks jõuks Eesti poliitikas üldiselt.