Doonorivere radadel: kuhu rändavad annetused?

Kõige sagedamini vajavad lisaks trauma­patsientidele vereülekandeid krooniliste vereloomehaigustega patsiendid ja vähipatsiendid. Foto: Raul Mee

Nii eriolukord kui ka suvine traumade sagenemine suurendavad vajadust vereannetuste järele. Kuid mis saab pärast seda, kui doonor on verd loovutamas käinud? Ringkäik Ädala tänava verekeskuses avab telgitaguseid. Seal toimub nii verevõtt, vere analüüsimine, verekomponentide üksteisest eraldamine, säilitamine, tellimuste vastuvõtt kui ka edasi saatmine.

Enne vereloovutust tuleb doonor identifitseerida nime ja sünnikuupäeva järgi. Doonori veeni pannakse kanüül ja siis liigub tema veri kotisüsteemi ehk nelja voolikutega ühendatud kotti, mis mikserkaalul edasi-tagasi loksub. Esimeses kotis on vere hüübimist takistav tervisele ohutu lahus, millega veri loksudes seguneb.

Mikserkaal on ühendatud infosüsteemiga, et verd puudutav teave oleks korrektne. Ribakoodilugejaga sisestab õde infosüsteemi enne enda koodi, siis doonori unikaalse koodi ja verenumbri – see pannakse eraldi igale vereloovutuskorrale.

Tooli kõrval on keerlevad torud, kuhu lähevad pöörlema annetaja verega katsutid. Igal katsutil on oma kood ning nendes sisalduv veri saadetakse analüüsimisele. Juhul kui midagi ei ole korras, võetakse kindlasti inimesega ühendust.