Juku-Kalle Raid: Riigikogu kahepalgeline hoiak Tiibeti ja dalai-laama küsimuses

Riigikogu hoovis dalai-laama ootel 2011. aastal. Kas saab selfi tehtud või üldse ei saa? Foto: Helin Noor, Maria Laatspera, Margit Liivoja/Riigikogu

Sümbolid on huvitavad asjad. Nad on oma eksistentsist palju suuremad, nad suudavad inimesi koondada ning ühendada, aga ka lahutada ja tülli ajada. Dalai-laama, kes saab täna 85-aastaseks, on kahtlemata sümbol. Täiesti kindlasti üritab ta inimesi ühendada, koondada ja rahumeelsusele kutsuda, ehkki selle käigus lähevad paljud institutsioonid närvi. Eelkõige muidugi Hiina, kes nõuab kogu maailmalt «ühe Hiina poliitika» ajamist ja reageerib lausa totra valulikkusega, kui kusagil tõstetakse üles sealse vähemuse teema, kirjutab ajalehe KesKus peatoimetaja ja Inimõiguste instituudi liige Juku-Kalle Raid.

Üks jääb kindlaks: dalai-laama näol ei ole kaugeltki tegu vaid budistide vaimse juhiga, tema tegevuse mõte on palju laiem, vast ei liialdagi, kui katsuks seda markeerida üleskutsega rahule, läbisaamisele, dialoogile ning mõistusele. Ent kus ja kunas ajaloos seda mõistusekest ikka nii väga jalaga on olnud segada? Napib! Sest erinevad huvid, egod ja ahnus sunnivad meid pigem üksteisega tüli kiskuma kui kenasti läbi rääkima.

Huawei raha ostab ära igasuguse mõistuse – või vähemalt suures osas kipub see nii olema. Hiina propaganda, raha, kaup ning surve suudavad äratada piisavas koguses saamahimu, et asjad, mis peaksid olema elementaarsed – inimõigused, vabadus, rahumeelsus –, lükatakse kolinal tagaplaanile.

Vene süsteemilt kõvasti õppust võtnud kommunistlik Hiina üritab igal juhul teha kõik, et dalai­laama missiooni pisendada, tema rolli vähendada, ning püüab iga hinna eest sundida teisi maailma riike dalai-laamat ja tema aetavat asja ignoreerima. Iga kord, kui mõni riiklik institutsioon, hullem veel, kui mõni minister dalai-laama ametlikult vastu võtab, järgnevad noodid, hurjutamised, nördinud kisa ja miks mitte ka sanktsioonid. Kui dalai-laama 2011. aastal Eestis käis, järgnes pahandust kui palju. Samal aastal, kuukene hiljem kutsusime siia ka uiguuri naiste kongressi, mida ükski muu riik vastu võtta ei tihanud, ning tagajärg oli, et Pekingis pandi seisma Eesti saatkonna hoone ehitamine. Nii ohtlikud on need väikesed rahvad, kes ellu tahavad jääda! 64 vana uiguuri naist ja laama!

Eestis on ilmselt läbi aegade kõikides riigikogu koosseisudes olnud suurim parlamendirühm Eesti-Hiina oma. Sealjuures pole Hiina meile kaugeltki kõige tähtsam majanduspartner. Ent lobitöö käib. Riigikogu tegelinskeid kutsutakse Hiinasse ekskursioonile, neid külvatakse üle totrate kingitustega, neid austatakse. Nii võibki inimesele jääda mulje, et ta on ikka üks äärmiselt oluline, auväärne ja lugupeetud indiviid.

Kui me Andres Herkeliga 2011. aastal riigikogus Tiibeti toetusrühma asutasime, saime kurnavatest pingutustest hoolimata sinna kokku vaid kuus liiget. Ja nüüd tuleb tore künismikoht: kui laama riigikokku visiidile saabus, hakkas kõikidest seinapragudest justkui prussakaid välja voolama kõikvõimalikke Hiina sõprusrühma liikmeid, kes kõik ühtäkki suureks Tiibeti-huviliseks osutusid. Nende põhiline eesmärk oli teha dalai-laamaga paar pilti, tema kätt suruda, hambad püüdlikult irevile ajada ning lugupidamissõnu pobiseda. Kõige suurema kiiksuga liigutuse suutis korraldada Marianne Mikko, kes – olles kuulanud laama ettekannet inimõiguste puudumise kohta Tiibetis – ajas ühtäkki käe püsti ja päris: «Aga kuidas on olukord naiste õigustega Tiibetis?», andes sellega justkui märku, et naised ei olegi inimesed. Dalai-laamal on hea huumorimeel, julgen isiklike kogemuste põhjal kinnitada, ning ta vastas Mikkole: «I love women too!»

Miks ma neid nukraid meenutusi siin mõlgutan?