Estoonlased lahkavad Aivar Mäed tabanud süüdistuste tagamaid

Osa rahvusooperi töötajaid ei ole näinud ega kuulnud midagi sellist, mida nüüd mõned nende seast peadirektorile ette heidavad. Postimees peab oluliseks tuua avalikkuse ette ajakirjanduslikult tasakaalustatud ja kõiki osalisi kajastav vaade, kui ühele asjaosalisele on meedias esitatud süüdistused. Just sel põhjusel toome lugejateni nii arvamused estoonlastelt, kellele jäävad Aivar Mäele esitatud süüdistused arusaamatuks, kui ka Mäe süüdistajate omad.

Mullu novembri keskel, pärast Rahvusooper Estonia turundusosakonna koosolekut töönädala algul, astus kommunikatsioonijuht Lisanna Männilaan, lahkumisavaldus näpus, peadirektor Aivar Mäe juurde ja ulatas paberi talle. Mäe, nagu meenutab Männilaan, oli öelnud, et ei pea tema lahkumissoovi õigeks, ja kirjutanud siis avaldusele alla.

Põhjus, miks Männilaan ära minna otsustas, seisnes tema sõnul selles, et ta pidi tegema ka oma vahetu ülemuse, turundusjuht Siret Campbelli tööd. Ta ütles selle ülemusele otse välja. Järgmisel päeval, meenutab Männilaan, oli ülemus talle teiste ees öelnud, et talle ei meeldinud tema sõnavõtt.

Too lahkarvamus kolm päeva hiljem Männilaane lahkumisavaldusega päädiski. «Sain aru, et minu jaoks kohta pole,» meenutab ta. Mis siis, et direktor Mäe oli püüdnud naisi lepitada, et ärgu kembelgu, vaid tehku tööd.

Männilaan eitab, et tundis pettumust, kui Mäe ta avalduse rahuldas, sest oli enda sõnul asunud juba läbirääkimistesse uute võimalike tööandjatega.

Ent vabakutseline ooperilaulja Angelika Mikk mäletab, et Männilaan oli väga õnnetu ja pettunud ning öelnud, et ei taha ära minna, ega olnud valmis selleks, et Mäe avaldusele alla kirjutab. Mikk tundis enda sõnul Männilaanele kaasa ja püüdis teda lohutada, sest pidas teda heaks töötajaks, kes oli alati särtsu täis, ja hindas otsust tal minna lasta rumalaks.

Aga nüüd lausub Mikk, et mõistab Mäe otsust: «Kui inimene tahab oma tahtmist saada ja [avaldustega] provotseerib, siis juht ei saa seda lubada, et keegi tuleb oma nõudmisi esitama.»

Männilaane lahkumine tuli paljudele estoonlastele ootamatult, sest kõik olid näinud, kui suurepäraselt Männilaan Mäega läbi sai. Endised kolleegid kirjeldavad teda temperamentse ja enesekindla, naerusuise ja jutukana, vahel võis ta olla ka flirtiv ja koketeeriv. Eelmisel aastal pälvis ta hooaja lõpus ühe kolleegipreemiaist.

Viimasel kahel nädalal, pärast seda, kui Eesti Ekspressis ilmunud kümne anonüümse allikaga artiklis heideti Mäele ette, et ta on aastaid naiskolleege alandanud, teinud kohatuid seksuaalseid kommentaare ja kippunud neid käperdama, vaatavad paljud estoonlased just Männilaane poole.

Eelmise nädala lõpus suuliselt intervjueeritud Estonia 21 töötajast (kellest üksnes üks ei soostunud kõnelema oma nime all) leidus vaid mõni üksik, kes ei väljendanud kahtlust, et Mäele esitatud süüdistustes on kandev roll Männilaanel.

Piiripealne nali

Männilaan möönab, et kuna Ekspressis esitatud mitu kirjeldust Mäe väidetavalt ebasobivast käitumisest pärinevad temalt ja ta on sellest Estonias varem ka teistele rääkinud, on lihtne järeldada, et see on tema, kes teema Ekspressi viis. Samuti meenutab ta, et kui Ekspressi ajakirjanik temaga talvel ühendust võttis, oli ta öelnud, et tahab rääkida majandusteemadel. Aga Männilaan ütleb: «Mina ei ole kogu selle asja initsiaator.»

(Postimehe esimese kõne peale ütles Männilaan, et ei soovi midagi kommenteerida ja hoiab end sellest asjast võimalikult kaugele, kuid helistas pool tundi hiljem tagasi ning soostus rääkima.)

Männilaan tunnistab, et Ekspressis ilmunud mitu anonüümselt edastatud lugu rääkis tema. Sh loo, kuidas Mäe oli talle teiste ees kaks korda öelnud, et unustas hambaharja ja käekella tema juurde öökapi peale. Küsimusele, milline on mõni teine tema Ekspressile edastatud juhtum, vastab ta: «Ei taha kommenteerida. Väga valus lugu.»

(Aivar Mäega, keda esindab vandeadvokaat Paul Keres, ei õnnestunud kommentaariks kontakti saada. Postimees peab tähtsaks olukorras, kus ühele poolele on avalikkuses esitatud anonüümsed süüdistused, anda sõna ka teisele poolele, et oleks tagatud tasakaalustatud ajakirjanduslik kajastus.)

Enamik estoonlastest nägi Männilaant ja Mäed kui vitaalset tandemit. «Lisanna on väga Aivari moodi inimene, rõõmsameelne,» kirjeldab Juuli Lill Köster, Estonia solist. «Ta teeb piiripealset nalja, ja see on vahva, tore.»

Samas, niipalju kui Lill Köster seda tähele pani – ja seda kinnitavad ka mitmed teised –, ei olnud Mäe ja Männilaan vaatamata nende sagedasele lõbusale lõõbile teineteisest seksuaalselt huvitatud.

Kärt Kinnas, kes töötas üle-eelmise aasta lõpuni Estonia personalijuhina, kinnitab enda nähtu põhjal, et Mäe ja Männilaan suhtlesid omavahel vabalt, tihti ka naljatades või aasides. «Mina ei tajunud ahistamist, kui mõlemad rõõmsalt naeruga suhtlesid ja teineteist nähes kallistasid,» ütleb ta.

Kuuendat aastat Estonia haldusjuhina töötav Vello Ojamäe räägib, et Mäel ja Männilaanel oli hea töine suhe, kus oli nii flirti kui ka familiaarseid kallistusi. «Nagu mesilane tiirutas [Lisanna] ümber Aivari,» iseloomustab Ojamäe nende kollegiaalset läbisaamist.

Kristel Konsa, kes lõpetas produtsendina töötamise küll neli aastat tagasi, ent Mäe endise otsealluvana käis tal edaspidi tihti Estonias külas, pani tähele, et Männilaan on «kleepuv inimene».

Mitmed Postimehe intervjueeritud, kes on kuulnud Männilaant Estonias rääkimas Mäe seltsis juhtunud lugusid, ei ole enda sõnul märganud ega tajunud, et ta oleks näidanud välja, nagu tundnuks end ahistatuna.

(Mida arvab ahistamisjuhtumi märkamisest võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta, loe kommentaarist loo lõpus.)

Männilaan väidab, et kui praegu neist juhtumitest räägib, tunduvad need talle valusad kogemused. Ta lisab, et kuna tal polnud muud võimalust kui Mäega läbi saada, tuli tal kõik ära kannatada. Liiati, meenutab Männilaan, ei saanud ta Estonias abi, kui oma lugusid rääkis, sest alati öeldi, et Mäe selline käitumine, nagu ta kirjeldab, on tavapärane ning seda tuleb võtta naljana. «Jäin oma murega üksinda,» sõnab ta. Politseisse ei pöördunud ta enda sõnul seepärast, et talle «tundus, et need ei ole sellised asjad, millega [politseisse] minna, et sealt ei saa abi».

Tulutud kuulujutud

Paljud estoonlased, kes peavad juba kaks nädalat hoogu kogunud skandaali rünnakuks mitte ainult Mäe, vaid kogu teatri vastu, ütlevad, et neile on see põhjustanud šoki. Kõik Postimehe usutletud, v.a Männilaan, kinnitavad, et neid ei ole Mäe ahistanud, nad ei ole näinud pealt ühtegi Mäe ahistamisjuhtumit ega ole ka ühestki sellisest juhtumist kuulnud.

(Autor möönab, et see ei pruugi tähendada, nagu inimesi, kes Mäele ahistamist ette heidavad, rohkem ei oleks, nagu ei järeldu siit ka seda, et siin usutletud inimesed ongi need ainsad, kes Mäele midagi ette ei heida, sest eelmisel nädalal andsid 351 inimest, neist enamik seotud Estoniaga, allkirja Mäe toetuseks.)

«Ma peaks olema loll, pime ja kurt,» lausub rohkem kui kahe kümnendi pikkuse baleriinikogemusega Marika Muiste, «aga ma ei ole näinud ja kogenud ühtegi ahistamist, ei ole kuulnud ka ühtegi selleteemalist kuulujuttu. Kui siin majas oleks seksuaalset ahistamist, leviks need jutud nagu kulutuli.»

Igatahes kinnitavad paljud estoonlased, et kui Mäele öelda, et tema naljad või käitumine pole vastuvõetavad, tõmbab ta tagasi ja muudab käitumist.

Kaheksa aastat Estonia juristina töötanud Maike Maiste ütleb, et selle aja jooksul ei ole keegi ahistamise kohta avaldust teinud. «Köögis räägitakse igasuguseid jutte ja maja klatši peale ei ole võimalik reageerida,» sõnab ta. «Teatris lisatakse igale asjale paksult värvi juurde: sääsk lendas, aga pool tundi hiljem kuuled, et USA hävitaja on üle lennanud.»

Ka seitse ja pool aastat personalijuhina töötanud Kinnas kinnitab, et pole ahistamise asjus saanud ühtegi kaebust. Ta möönab, et eks kohvinurgas võib liikuda igasuguseid jutte, aga nende põhjal ei saa hakata tegutsema, et inimest risti lüüa.

«Väga sageli kirutakse kohvinurgas juhte,» räägib Kinnas. «Üheskoos elatakse emotsioone välja ja juht on see, kelle poole näpuga näidatakse. Seda, mis on teise poole osalus, mida tema valesti tegi või oleks pidanud teistmoodi tegema, seal ei analüüsita.»

Ta lisab, et teda solvas ääretult, kui Ekspressi ajakirjanik küsis, kas ta on kuulnud Estonias juhtunu kohta kuulujutte. Ta oli ajakirjanikule vastanud: «Minu meelest ei ole professionaalne teha kuulujuttude põhjal järeldusi.»

Seetõttu tunnebki osa estoonlasi, et rünnakud algul Mäe ja nüüd juba kogu teatri vastu on kellegi isiklik vimm või kättemaks pärast Estoniaga hüvasti jätmist. Nii mitmedki meenutavad sellega seoses pooleteise kümnendi kestel kolmel ametikohal töötanud Anu Põrki, kes oli aasta tagasi enne turundusjuhi kohalt lahkumist kuulutanud, et tuleb Estoniasse kindlasti tagasi, aga siis, kui Mäe on oma kohalt läinud. Just tolle lubaduse tõttu peab osa estoonlasi teda üheks Mäe-vastase kampaania oluliseks tegelaseks.

Selle peale lausub Põrk: «Mina selle initsiaator ei ole.»

Põrk ütleb, et hindab küll Mäed energilise ehitus- ja projektijuhina, aga inimeste juhina mitte, mistõttu vaatamata tööalasele lugupidamisele ei tekkinud neil omavahel ühist vereringet. Ent ta väidab, et tema väljaöeldud soov tulla pärast Mäe lahkumist tagasi ei väljenda tahtmist, et Mäe Estoniast ära läheks.

Samuti on estoonlastes tekitanud küsimusi Männilaane lahkumise puhul tema Facebooki seinal avaldatud sõbrapilt Põrkiga, mille kommentaariks on Põrk kirjutanud: «Lisanna, küll me sinuga veel teeme seda teatrit kunagi, eks!» Estonias on seda nüüdsete sündmuste valguses tõlgendatud kui hoiatust, et tuleb kampaania Mäe ja Estonia vastu.

Põrk ütleb, et too kommentaar sai pildi juurde kirjutatud «emotsiooni pealt, ilma mingi tagamõtteta».

Ühtlasi kinnitab Põrk, et teda Estonias ahistatud ei ole ning ta ei ole ka kordagi näinud, et kellelegi oleks seksuaalse alatooniga käsi külge pandud või kedagi oleks vägisi suudeldud. «Mina ei ole näinud pealt momente, mida ma liigitaks ahistamise alla,» lausub ta. Ent lisab: «Ma ei julge väita, et kui minuga pole juhtunud, siis teistega ka ei ole.»

Kolm ööd preemiaks

Mäe kolleegid iseloomustavad teda ühelt poolt autoritaarse, karmi ja nõudlikuna, aga teisalt lõbusa, sõbraliku ja emotsionaalsena. Kõik teavad, et ta teeb nalja, mis on teinekord piiri peal või isegi üle võlli.

Põrk räägib, et Mäe võib naljatades küsida, mis pesu keegi kannab või kas võiks kaks pluusinööpi lahti teha; et ta võib naljatoonil pärida, kes kellega viimati magas ja kes millal lapse saab. Samas tunnistab Põrk, et teeb isegi kahemõttelisi nalju, millest kõik ei pruugi aru saada.

Kaks tosinat aastat Estonias tantsinud Seili Loorits-Kämbre, keda Mäe on sageli kutsunud oma Kämbre-pruudiks – ilma et Loorits-Kämbre ja isegi tema abikaasa oleks seda pahaks pannud –, mäletab üht suurt koosolekut hooaja lõpus, kui preemiaks oli kolm ööd Estonia külaliste hotellis. Mäe oli auhinda üle andes öelnud kogu teatrikollektiivi ees, et esimene öö tuleb veeta koos peadirektoriga.

«See ongi nali!» lausub Loorits-Kämbre. «Kui inimesed naljast aru ei saa, on see tahtlik [Mäe] jutu moonutamine ja teise konteksti panemine. Minu arust on need andekad naljad. Ta teeb atmosfääri ägedaks. Mõnus tunne on teatris töötada.» Ta ütleb, et see inimene on rumal, kes niisuguseid nalju ahistamisena võtab.

Kusjuures nalja, olgu kohatut või mittekohatut, viskab Mäe ühtviisi nii naiste kui ka meestega. «Ülevoolava tujuga pritsis kommentaare või kallistusi nii naissoost raamatupidajale kui ka meessoost lavameistrile-solistile-dirigendile,» kirjutas viis aastat Mäe abina töötanud Kadri Pukk möödunud kuu keskel Eesti Ekspressi loo autorile Greete Lehepuule, kes seda tähelepanekut oma loos ei kasutanud. «Ei ole nii, et miniseelikuga tüdrukud, värisege!» lisab Pukk Postimehele.

(Pukk palus pärast Lehepuu loo ilmumist Ekspressi tellimuse tühistada.)

Samuti kinnitavad Postimehe usutletud estoonlased, et pole näinud ega tajunud, et Mäe ütlemistes või tegudes oleks midagi pahatahtlikku või seksuaalse alatooni ja tagamõttega.

«Aivaril on kaheti mõistetav huumor, kindlasti on,» räägib neli aastat peaadministraatori ja produtsendina Mäe otseses alluvuses töötanud Kristel Konsa. «Aga Aivar ei ole selline inimene, kes oma naljade taga mõtleks ahistamisplaane või teeks füüsiliselt midagi halba, mis on vastu tahtmist. Ma ei kujuta seda ettegi.»

Muusikamänedžer ja -produtsent Kadri Tali, kes on töötanud Mäega kõrvuti 14 aastat, räägib, et Mäe naljades ja lõõpimises võib leida šovinistlikke jooni, isegi rämedusi, aga mitte mingil juhul ei ole ta seksuaalne ahistaja. «Ma olen kogenud maailmas seksistlikke kommentaare, näinud seksistlikke olukordi – ma tean, millest räägin,» kinnitab Tali. Sama ütleb balletiartist Loorits-Kämbre: «Ma olen elus kokku puutunud seksuaalse ahistamisega ja tunnen selle ära. Siin ei ole midagi sellist.»

Juhtum massaažilaual

Ometi alustas politsei üle-eelmise nädala lõpus seksuaalse ahistamise paragrahvi alusel menetlust, et selgitada välja, mis on Estonias seoses Mäe käitumisega juhtunud. Üks, kes ülekuulamisel käis, on haldusjuht Vello Ojamäe. Tema sõnul üritas politsei talt veidi rohkem kui tunni jooksul teada saada, kas Estonias on juhtunud midagi ebasündsat, millele ta vastas, et ei ole. Ojamäe hinnangul oli politsei kodutöö kehv ning suunatud küsimustega üritati teda murda.

Nii nagu Ojamäe, sai ka balletitantsija Loorits-Kämbre talle teadmata põhjusel kutse politseisse. Seal selgus, et keegi estoonlastest oli näinud, kuidas Mäe oli teda möödunud hooajal Estonia füsioteraapiakabinetis massaažilaual ahistanud. Loorits-Kämbre kinnitab Postimehele, et mäletab küll massaažis käimist, mäletab, et samal ajal astus kabinetti ka Mäe, aga ei mäleta mingit ahistamist. «Ma ei tundnud end ebamugavalt,» ütleb ta.

Postimees proovis reede õhtul ühendust saada veel ühe balletitantsijaga, kes on politseis ütlusi andmas käinud ja keda politsei kohtles Ojamäe sõnul erinevalt temast, kellesse suhtus äärmise rangusega, kui oma inimest. Aga tolle tantsija telefon oli pidevalt kinni.

Postimehe reporteritöö põhjal on arvatavasti tegemist juhtumiga, kus Mäe oli enne etendust märganud ühe tantsija kleidis vöökohast natuke kõrgemal hõredamaks veninud kohta, seda käega näidanud ning käskinud minna jalamaid õmbleja juurde.

Männilaan väidab Postimehele, et neid, kes peavad Mäega suheldes juhtunud intsidente ebanormaalseks või pahaks ja kes on sellest ka rääkinud, leidub Estonias üle 30. «See ei ole minu kui üksikisiku probleem,» lausub Männilaan. Ta lubab järgmiseks päevaks väidetavate ohvrite arvu täpsustada, kuid selle asemel saabub Postimehele vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmetsa vahendusel taotlus siinses loos Männilaane isikuandmeid mitte avaldada.

Lisanna Männilaan väidab, et ütles temagi mitut puhku Aivar Mäele, et ärgu too enam nii tehku, ent tema sõnul jäid need palved Mäe silmis naljaks.

(Juba enne Männilaane taotlust kaalus toimetus hoolikalt käesolevas artiklis avaldatud andmete põhjendatust ning pärast taotluse saamist konsulteeris juristidega ja jõudis otsusele, et tegemist on juhtumiga, mille vastu valitseb ülekaalukas avalik huvi. Postimehe allikate kinnitustest tuleneb, et Männilaan ei ole üksnes võimalik ohver, vaid ka sündmuste käigu ja meediakajastuse oluline mõjutaja. Seega on Aivar Mäe juhtumi tasakaalustatud käsitluseks tähtis Männilaant nimetada.)

Paljud Postimehe intervjueeritud ütlevad, et nemad ei tunne absoluutselt ära seda Mäed, keda kirjeldab Ekspress. «Naiste kiusaja, alandaja ja ahistaja?» imestab repetiitor Eve Andre-Tuga, endine balletisolist.

Kaks kümnendit Estonia laval laulnud Helen Lokuta räägib: «Minuga on Aivar Mäe väga professionaalselt ja viisakalt käitunud, olnud džentelmen, ei ole ülemusena kuritarvitanud oma positsiooni selliselt, mis Ekspressi loos kirjas on.»

Üle pooleteise kümnendi Estonia opereti- ja ooperisolistina töötanud Janne Ševtšenko nimetab ajakirjanduse ründavaid kirjutisi ülekohtuseks ja ebaprofessionaalseks udusogaseks kollaseks lögaks, sõnades samas: «Ma ei õigusta [Mäe] joviaalsust ja plähmerdamist, aga see on tema isiksus. Me ei saa teda ära kohitseda.»

Kaine pidutseja

Vastupidi seni kujutatule toovad estoonlased esile Mäe mitu head isikuomadust. Muusikamänedžer Tali imetleb enda sõnul seda, et Mäe ei võtnud pidudel alkoholi ja lahkus varem kui enamik teisi. Sama märgib ka Konsa, endine peaadministraator: «Ta on alati lahkunud pidudelt õigel ajal, ei ole kunagi kärssa meiega likku pannud, ei ole muutunud nõmedaks ega labaseks. Ta ei ole meiega laaberdanud, vaid on ennast alati kontrollinud. Ta on oma autoriteeti hoidnud.»

Liiati, täheldab Tali, ei ole Mäe talunud tööl mingisuguseid armuliine ega -sugemeid.

Kummatigi on nüüd, pärast Mäe skandaali lahvatamist, kaks kümnendit orkestrandina töötanud ja viimased aastad usaldusisikuna tegutsenud Ann Õunal enda sõnutsi tunne, nagu oleks pere lõhki löödud. «Südamest on kahju selle pärast, mis toimub,» tunnistab ta. «See puudutab valusalt iga estoonlast, nii endist kui ka praegust.»

Lõhkiminek, nagu viitab kauane estoonlane Põrk, on tulnud tõenäoliselt sellest, et inimeste huumorisoon ja taluvuspiir on erinev. «Noorem põlvkond ei talu seda huumorit, mida Aivar teeb,» pakub ta. «Aivar ise ei taju seda, et ta ületab piire.» Aga kust need piirid ikkagi lähevad, on sageli hägune, möönab Põrk.

Mäe endine abi Pukk ütleb, et tema taluvuse piir on üsna kõrgel. Ta toob näite, et kui Mäe naljatledes küsib, kas Tartus toimuv koosolek on ööbimisega, ja naerma pahvatab, jätab see ta külmaks. «Ütlen, et ei, ja liigume edasi,» sõnab ta. «Võib-olla noorem generatsioon võtab selliseid repliike isiklikumalt.»

Pealekauba, väidab Põrk, on Estonias alati leidunud naisi, kes Mäe huumorit ja ütlemisi naudivad. Sama on märganud ka Männilaan, kelle sõnul osa naisi ilmselt loodab, et kui nad Mäe käitumist naljaga võtavad, tuleb see ühel päeval neile karjääris kasuks.

Arvatavasti ongi küsimus selles, kuidas keegi üht või teist remarki või žesti tõlgendab, pakub Tali. Ta oletab, et need, kes nüüd Mäe vastu kriitiliselt sõna on võtnud, on temast poole nooremad, kahekümnendates. «Ajad on muutunud,» nendib ta. «Naljad pole enam naljad. Võib-olla on tõlgendused teised.»

Temaga soostub Kristel Pärtna, kes on aastast 2012 Estonia solist. Tema sõnul on teater emotsionaalne asutus, kus tuleb ette palju tundelisi hetki. Estoonlased ei tee saladust, et neil on rituaale, mis võivad asjasse pühendamatuile tunduda võõrad, näiteks müks põlvega tagumikku enne esietendust. Samuti tuleb ette tervituseks suule suudlemist. «Kallistamine ja põsemusid käivad asja juurde,» ütleb Pärtna. Kui need näited aga suureks paisutada, lisab ta, võib iga juhtum saada hoopis uue varjundi.

Krõbedad vastused

Igatahes kinnitavad paljud estoonlased, et kui Mäele öelda, et tema naljad või käitumine pole vastuvõetavad, tõmbab ta tagasi ja muudab käitumist. «Olen kõrvalt näinud, et Aivar Mäe arvestab nendega, kellele ta huumor ei sobi, ja on nendega delikaatne,» räägib ooperisolist Lokuta. «Kuid on ka palju neid, kellele see meeldib ja kes püüavad vastata veelgi krõbedamalt, näidates sellega, et neil on veel parem huumorisoon.»

Jana Luks kinnitab, et ligi veerandsajandi vältel Estonia sekretärina on nii tal kui tema töökaaslastel Mäega ette tulnud tööalaseid probleeme, isegi konflikte, aga need on olnud lahendatavad. Ta lisab: «Iga inimese kohus on öelda, kui talle miski ei sobi.»

Männilaan väidab, et ütles temagi mitut puhku Mäele, et ärgu too enam nii tehku, ent tema sõnul jäid need palved Mäe silmis naljaks. Ta kinnitab, et Mäe on küll «väga-väga hea juht ja meeletult hea projektijuht ja lobitöötaja, aga see ei vabasta teda sellest, et tema käitumises on puudujäägid». Siis kohe täiendab: «See on pigem ebasobiv käitumine.»

Kui küsida, kust maalt alates muutub ebasobiv käitumine ahistavaks, vastab Männilaan, et siis, «kui asi muutub füüsiliseks».

Küsimuse peale, kui palju on tal olnud füüsiliselt ahistavaid juhtumeid, ütleb ta: «Ei taha vastata.»

Estonia jurist Maiste lausub, et kui keegi tajub tööl ohtu oma vaimsele või füüsilisele tervisele või elule ega suuda töö juures kellegi poole pöörduda, tuleb minna esmalt ikkagi politseisse, kui raske see ka ei tunduks. Kui minna otse ajakirjandusse, siis võib tema sõnul, nagu näitab Ekspressis ilmunud lugu, olla tagajärjeks pigem ühe inimese elu hävitamine, ilma et ta süü oleks tõendatud, mitte aga võimalike kannatanute aitamine.

Vägisi kallistamine

Võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta Foto: Konstantin Sednev

Millal peaks kõrvaltvaataja nägema ahistamist ja millal ta seda teha ei saa või ei ole mõistlik temalt seda oodata?

Kõrvaltvaatajana hinnangu hindamiseks tuleb mõista nii seadust kui ka konkreetset olukorda. Meil on karistusseadustikus seksuaalse enesemääramise vastased süüteod (tahtevastased sugulise iseloomuga teod), nendest saavad pea kõik inimesed ühte moodi aru, lisaks on vägistamisest teatamata jätmine ka süütegu, siin lausa peab kõrvaltvaataja sekkuma, teatama, takistama. Ehk et kui keegi otsib mistahes viisil rahuldust, siis sellisel juhul ei räägi me ahistamisest, vaid palju tõsisemate tagajärgedega süüteost.

Seksuaalne ahistamine on karistusseadustikus aga hoopis kodanikuõiguste peatüki all, kus on reguleeritud süüteod võrdõiguslikkuse vastu. Võrdõiguslikkust käsitlevad ka soolise võrdõiguslikkuse seadus, töölepinguseadus jmt.

Ahistamine on ohvri poolt vaadates tema tahte vastane tegu, aga üks seksuaalse ahistamise tunnuseid on alati tahtevastasusele lisaks alandamine või ähvardamine.

Ahistamise korral arvab ahistaja, et teine inimene on temast oluliselt kehvem just nimelt naiseks või meheks olemise tõttu, et näiteks naisi tohibki mõnitada, ja ta väljendab seda lihtsalt seksuaalsel viisil. Seepärast me räägimegi ahistamisest võrdõiguslikkuse teemana – kui inimene peab teist inimest endaga võrdväärseks, olgu teine mees või naine, siis ta teise inimese tahte vastu ei alanda teda seksuaalse iseloomuga tegudega.

Järgnev näide ei puuduta Estonia teatri ühtegi juhtumit, kuna mul ei ole teada nende kaasuste olulised asjaolud, aga kui kaks inimest töö juures kallistavad teineteist ja lõõbivad omavahel, siis võib küll nii olla, et 20 inimest tunnevad ennast seejuures hästi ja nad ei tunneta selles ka midagi seksuaalset. Seega pole tegu nende jaoks seksuaalse iseloomuga, pole tahtevastane ja hea enesetunne näitab, et tegu pole ka alandav. Aga 21. tunneb, et seesama tegu on tema jaoks seksuaalse iseloomuga, ta tunneb ennast võimusuhtes objektistatult ja seega tajub ka alandatust ning ta ka annab märku, et tema jaoks on selline tegu tahtevastane.

See on inimese õigus nii tunda ja inimesel on ka igati austust vääriv õigus soovimatusest märku anda näiteks personalijuhile või kolleegile või kes iganes on organisatsioonis selleks kontaktiks määratud. Teised, samuti igati korralikud ja austusväärsed 20 inimest, ei tarvitse seda problemaatilisust tõesti ise märgata, kuna nende jaoks ei olnud sama tegevus ahistamine. Nemad juba töötavad ahistamisvabas keskkonnas. Ent meie näite 21.-l on samuti õigus töötada ahistamisvabas töökeskkonnas.

Ahistamises on subjektiivne pool määrav – ühte ja sama asja võivadki kaks eri inimest tajuda erinevalt, seda kogemust võivad mõjutada võimusuhe, kontekst, mingid varasemad episoodid jpm. Seepärast ongi õiguslikus regulatsioonis rõhk mitte kallistamiste ja naljategemiste keelamisel, vaid tööandja kohustusel tagada töötajale võimalus teha motiveeritult ja ahistamisest vabana oma tööd.

Sisuliselt tähendab see kohustust, et tööandja peab töö korraldama nii, et see 21. inimene tunneb ennast ka hästi ja saab täie jõuga töötegemisele keskenduda.

Näiteks täiendab tööandja töökorralduse reegleid selliselt, et kõik töötajad teavad, kuhu murega pöörduda ja kuidas see mure pieteeditundeliselt lahendatakse, ning et ülemused on selle juures veel selgelt väljendanud, et nende jaoks ei ole töötajate ahistamine vastuvõetav, et igasse oma ebamugavusest teatavasse töötajasse suhtutakse samasuguse suure lugupidamisega nagu inimesse, kes teatab, et veidi parema ventilatsiooniga kabinetis edeneks tema töö palju kiiremini.

Pärast teatamist lahendatakse olukord kohe ja samuti võimalikult pieteeditundeliselt, täpsem lahendus sõltub muidugi konkreetsetest asjaoludest.

Kui ka keegi räägib kolleegile, et ülemus või teine kolleeg või keegi näiteks publiku hulgast ahistab, siis peaks kolleeg aitama töökorralduse reeglite kohaselt tagada, et see ahistamine lõppeb, näiteks teatades kindlaksmääratud töötajale, kes korraldab ahistamisest vaba töökeskkonna. Nii saabki tööandja oma kohustust täita.

Reeglistiku eesmärk on tagada ahistamisvaba töökeskkond ja ahistamisohu ennetamine. Reeglistik võtab maha ka ülemuse hirmu, et kui ma näiteks emban töise õnnestumise rõõmus kolleege, et siis sellele ei järgne ahistamissüüdistust. Küll aga võib järgneda märguanne, et osale inimestele see ei sobi – sel juhul neid järgmine kord ei kallistata, ning mõistagi ei kohelda kedagi selle märguande tõttu halvemini.

On ju täiesti normaalne, et igas töökollektiivis teatakse, kuhu pöörduda murega, kui näiteks liiga palav tööruum segab töötegemist. See ei ole ju ka mingi pealekaebamine. Reeglistik võtab maha ka töötaja hirmu, et teda ei hakata halvemini kohtlema, kui ta ebamugavast intsidendist teada annab.

Mõlemal juhul tuleb leida lahendus: kuidas tööruumis temperatuur saada inimväärseks või kuidas töökollektiivis tagada töö ahistamishirmuta.

Nõustame nendes küsimustes nii töötajaid kui ka tööandjaid, [e-mail] on diskreetne võimalus pöörduda nõustamise või näidiste saamiseks. Tööandjad on suhtunud reeglite täiendamisse väga hästi, kuna neid huvitab, et kõik töötajad saaksid kogu jõuga töötegemisele pühenduda ja et asjade diskreetne korraldus oleks selge ka siis, kui vahel võib olla väga ebamugav rääkida.

Kogu see reeglite jutt ei puudutanud seksuaalse enesemääramise vastaseid süütegusid, sest neil juhtudel me räägime aastatepikkuse vanglakaristuse võimalusest, millel pole mingit pistmist ahistamisega võrdõiguslikkuse rikkumise mõttes. Need kaks on eri asjad.

Ahistamise kui teo üks komponent on tahtevastasus, teine teo seksuaalne iseloom ja kolmas alandamine – seega muutub meie näites, mis ei ole seotud ooperiteatriga, tervituskalli ahistamiseks pärast seda, kui kallistaja on saanud teada, et see teisele poolele ei sobi, aga ta ikkagi jätkab alandaval moel kallistamist sel viisil, et see on lisaks ka seksuaalse iseloomuga.

Seaduse eesmärk on tagada motiveeritud töörabamise võimalus kõikidele töötajatele üksteist austavas õhkkonnas.