Peatoimetaja Mart Raudsaar: ajakirjandus ei ole kohus

Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu

• Ajakirjanduse roll on maailma paremaks muuta
• Aivar Mäe juhtum on tõstatanud suure hulga ajakirjanduse jaoks olulisi küsimusi
• Süüdistajatel on kohustus tõendada Aivar Mäe süüd

Ajakirjandusele on omane rääkida ühiskonna nõrgemate lugusid. Näiteks kuidas elektrikapi ühest kohast teise tõstmise eest tahab monopoolne elektrifirma inimeselt 1600 eurot ning leiab, et «see on väike raha», või kuidas riik tahab sünnipäraseid Eesti kodanikke Abhaasias jätta passita. Kui ajakirjandus suudab maailma paremaks muuta, siis see on hea. Aga niisuguseid lugusid kirjutades peavad ajakirjanikud uurima, kas väited vastavad tõele. Sageli pole elu mustvalge. Ning just seetõttu tuleb anda sõna ka teisele poolele ja kuulata ära temagi lugu.

Sel päeval, kui kuulsin, et ilmunud on Aivar Mäed ahistajana kirjeldav lugu, ütlesin hommikusel toimetuse koosolekul Postimehe ajakirjanikele, et me ei peaks selle narratiiviga ummisjalu kaasa jooksma, vaid peame olema suutelised allikate juttu kontrollima ning rääkima allikaile tuginedes loo uuesti, mis siis kas kinnitab või muudab varem­öeldut.

Tänases Postimehes see lugu ilmub. Siin kõneleb suur hulk allikaid ning enamik neist oma nime ja näoga. Selle loo ilmumist niisugusel kujul on püütud advokaatide abil takistada ning pole kahtlust, et seda avaldades võtame mitmes mõttes riski. Kuid just seetõttu on minu meelest tegemist selle aasta ühe olulisema looga, kuna Aivar Mäe juhtum on tõstatanud suure hulga ajakirjanduse jaoks tähtsaid küsimusi, mida ei tohi jätta küsimata ajakirjanduse kvaliteedi ja lõppkokkuvõttes ka Eesti ühiskonna vaimse tervise huvides.

Esiteks ja kõige olulisemana, kas ajakirjandus on oma töös võrdne kohtu või politseiga? Ajakirjanik Anna Teele Orav väidab 3. juulil Eesti Päevalehes ilmunud intervjuu küsimuses, et ajakirjandus on politsei ja kohtuga võrdväärne foorum selliste, st väidetavate ahistamisjuhtumite lahendamiseks. Selline seisukoht pole mitte üksnes väär, vaid põhiseadusvastane. Kohtud on oma töös eraldiseisva institutsioonina sõltumatud ning oma pädevusvaldkonnas suveräänsed.

Teiseks, kas Eestis kui õigusriigis kehtib endiselt süütuse presumptsioon? See tähendab, et süüdistatav ei pea tõestama enda õigsust, vaid süüdistajad peavad suutma tõestada tema süüdiolekut. Minu meelest võiks kehtida. Ometi aga oleme kummalises olukorras, kus Aivar Mäe on avalikkuses juba ette süüdi mõistetud. Veelgi enam: loo avaldanud väljaanne toetub anonüümsetele allikatele ega pea tõestama justnagu midagi, samas kui meie oleme oma lugu ette valmistades juba pidanud murdma juriidilisi piike.

Miski siin ei klapi. Kes on siis see nõrgem pool?

Eespoolöeldust ei tulene, et Postimees võtaks Aivar Mäed toetava positsiooni. Sellest ei tulene, et me toetaksime sugudevahelist (töö)ahistamist – kuigi seda kindlasti üritatakse väita. Meie seisukoht on, et ajakirjandus peab tegema oma tööd, tuginedes eetilisele platvormile ja Juhan Peegli öeldule, et eeskätt peab ajakirjanik olema inimene.