Martin Helme: järgnevatel aastatel muutuvad majandusteemad meie jaoks väga oluliseks

EKRE kongress Foto: Tairo Lutter / Postimees

Martin Helme palus kongressilt mandaati, et saada erakonna juhiks. Kui ta juhiks saab, siis ei muutu Eesti Konservatiivses Rahvaerakonna poliitilised vaated ning ka siis peab erakond lugu põhiseadusest. Martin Helme sõnul soovib ta rohkem erakonda sisse tuua majandusteemasid - suur rõhk oleks sellel, et tagada inimestele töökohti. 

Lisaks sellele, et EKRE hakkab rohkem majandusteemadele panustama, ütles ta ka enda kõnes, et Eestil pole põhjust vaadata Põhjamaade ebaõnnestunud ühiskonnamudeli suunas ja pigem võiks Maarjamaast saada Läänemere Šveits. 

«Ma tahan, et Eesti oleks nagu Läänemere Šveits. Tark. Töökas. Kõrgtehnoloogiline. Vaba. Turvaline. Moraalselt puhas. Looduskaunis. Isepäine. Enesekindel rikas suveräänne rahvusriik. Unustage ära uus Põhjamaa. Sealne poliitiline paradigma ja ühiskonnamudel on midagi, mida tuleb võtta kui hoiatust, mitte kui eeskuju,» rääkis Helme.

Postimees avaldab Martin Helme kõne täiesmahus. 

Kallid erakonnakaaslased,

Olen teie ees kongressil sõnavõtuga esinenud pea igal aastal, seekord aga täiesti uues rollis. Palun teilt mandaati saada erakonna juhiks.

Meie erakonda 7 aastat juhtinud Mart andis nädala eest teada soovist esimehe amet maha panna ning uuele inimesele üle anda. Ta tegi seda mitte väsimusest või tüdimusest, vaid selleks, et me saaksime veelgi tugevamaks muutuda. Me kõik oleme talle tohutu töö ja suurepäraste saavutuste eest väga palju võlgu.

Ka mina olen talle väga palju võlgu. Mardi laia selja taga sain ma teha oma senist tööd erakonnas, teades rahulikult, et juhi vastutust kannab tema. Jah, ma tean, enamik erakonnakaaslasi ja suur osa avalikkusest arvab, et me oleme nagunii üks ja sama, kuid ma kinnitan teile, et lõplikud otsused langetas ikkagi esimees. Ja lõplik vastutus erakonna käekäigu eest oli temal. See on koorem, mida ei saa tegelikult jagada.

Nüüd seisan teie ees ja palun teil anda see otsustus ja vastutus mulle.

Need on aukartustäratavalt suured kingad, millesse mul tuleb astuda.

Ju te teate ja tunnete mind juba niigi päris hästi, aga juhi vahetus tõstatab paratamatult küsimuse: mis siis ikkagi muutub?

Kõigepealt sellest, mis ei muutu. Meie erakond on Eestis eriline ja ainulaadne, kuna oleme kõige selgema maailmavaatega, võiks lausa öelda, kõige ideoloogilisem partei Eestis. Päris kindlasti ei muutu meie sügavast veendumusest välja kasvanud poliitika, mis seisab normaalse perekonna, traditsiooniliste pereväärtuste, rahvusriigi ideaali ja kristliku Euroopa eest. Me usume, et laste kasvatamisel on parim kui seda teevad nende endi ema ja isa, et kõige toredam perekond on selline, kus on ka õdesid-vendasid, tädisid-onusid. Et see nii oleks, peab riik toetama ja motiveerima tervet hulka hoiakuid aga ka majanduslikke otsuseid. Traditsiooniline abieluinstitutsioon ei ole muutunud mõtetuks, teda on lammutatud ja naeruvääristatud mitu inimpõlve aga talle ei ole suudetud pakkuda aseainet. Siit ja just siit tuleb otsida põhjust läänemaailma demograafilisele kriisile, aga samuti ka moraalsele kriisile. Eneseusu kriisile.

Me peame jätkuvalt Eesti põhiseaduse kõige olulisemaks alusväärtuseks seda, mis on kirjas preambulis: Eesti on loodud eestlaste rahvusriigiks ja on meie rahvuslik kaitseala. Siin saame korraldada elu oma parema äranägemise järgi, oma traditsioonidest ja eripäradest lähtuvalt.

Globalism on meile vastuvõetamatu kontseptsioon just selle tõttu, et ta saab võidutseda ainult rahvusriikide surnuväljal. Koos eestlusega kaitseme tegelikult kogu Euroopa tsivilisatsiooni.

Kõigile tänapäevastele vasakradikaalidele ja nende poolt ära hullutatud lõhkujutele või ära hirmutatud põlvitajatele ütleme: Euroopa tsivilisatsioon on inimkonna ajaloo tippsaavutus. Parim, õilsaim, ilusaim, loovaim, dünaamilisim. Jah, oma verise ajalooga – kes peaks seda paremini teadma, kui meie oma verise ja ränga ajalooga. Jah, oma puudustega. Aga inimloomus ongi puudulik. Meil pole vaja midagi häbeneda ega millestki lahti öelda ei eestlaste ega eurooplastena. Me ei nimeta ümber ühtegi tänavat, lase maha lõhkuda ühtegi mälestusmärki, pressida endalt välja ühtegi vabandust. Euroopa eluviis loeb. Ka valged elud loevad.

Põhjus, miks me ei nõustu massimmigratsiooniga on ju selles, et rahvastiku välja vahetamine toob kaasa pöördumatu muutuse selles ühiskonnas. Eurooplaste või eestlaste väljavahetamine oma iidsel kodumaal toob asemele midagi vähem väärtuslikku. Me ei nõustu sellega.

Me ei lase sellel juhtuda. Veel üks asi, mis meie erakonna puhul mitte kunagi ei muutu!

Aga mis siis muutub? Usun, et järgnevatel aastatel muutuvad majandusteemad meie jaoks väga oluliseks. Meil seisavad ees rasked ajad koroonakriisi tõttu tekkinud majanduslangusest. Tänane valitsus on meie osalusel juba praegu teinud ära väga palju, et selle kriisi lööki pehmendada. Meil seisab ees veel suur töö, et kriisist võimalikult kiiresti ning võimalikult tugevalt välja tulla. Meie kõige olulisem ülesanne on tagada töökohad oma inimestele. Ja mitte lihtsalt töökohad, vaid korraliku palgaga töökohad. Just see on ju keskne teema niinimetatud ukraina maasikakorjajate küsimuses. Tegemist ei ole eesti põllumehe kiusamisega, nagu valelikult väidetakse. Tegemist on eesti inimeste eest seismisega, et ka Eesti maapiirkondades oleks võimalik leida tööd ning leida tööd hea palgaga. Loomulikult tõstavad need, kes siiani on saanud endale odavamat tööjõudu, selle peale kisa. Aga vastupidiselt õelale laimule ei ole meie tööjõupoliitika eesmärk mitte maapiirkondadele kahjulik, vaid kasulik. Meie vankumatu seismine eesti inimeste eest ja Eesti rahvusriigi eest tööjõu teemadel näitab, et meie põhimõtteline vastuseis massimmigratsioonile ei ole ajendatud mitte rassismist või mingitest muudest foobiatest, vaid lähtub soovist hoida Eestit Eestina ning tagada, et siin oleks hea elada.

Rahvusliku majanduse tugevdamine on olnud ja jääb ka edaspidi meie erakonna üheks keskseks eesmärgiks. Just nii tagame me oma inimestele hea sissetuleku siin, mitte üle lahe, tagame peremehe staatuse oma maade ja metsade üle, tagame ühiskonna, kus loodud rikkust ei kandita mitte kuhugi globaalse peakorteri maksuparadiisi vaid investeeritakse siin edasi uue rikkuse loomiseks.

Rahvusliku majanduse edendamiseks ja eesseisvast kriisist tugevamalt välja tulemiseks on tarvis julgust ja selget nägemust, mida me soovime saavutada. Me oleme juba näidanud, et me oskame praktikas hinnata neid peamisi hoobasid, mis aitavad majandusel kasvada. Selleks, et panna Eesti majandus tööle uuel, kõrgemal tasemel ja niimoodi tagada reaalpalga kasv ja kõigi inimesteni jõudev kõrgem elustandard, ei ole vaja leiutada imerohtu. Selleks on ikka vaja neid nelja asja: alandada makse, vähendada regulatsioone, ergutada innovatsiooni ning tagada, et haridussüsteem saadab igal aasta ellu inimesi, kellel on oskused ja teadmised uue väärtuse loomise ilusasse protsessi sujuvalt kaasa lüüa.

Seda on muidugi öelda lihtsam kui teha.

Ükskõik, kas tegu on maksualanduste või dereguleerimisega, vastuseis olemasoleva muutmiseks kasvõi natukenegi on tohutu. Ometi oleme näidanud, et nii nagu lubasime, alandasime makse. Oleme ka näidanud, et suudame toetada oma ettevõtteid tagades kriisist hoolimata läbi Kredexi, MES-i ja EAS-i võimaluse laenu võtta ja investeeringuid teha. Oleme näidanud, et me mitte ainult ei räägi, vaid ka tegutseme selleks, et riik majandust languse ajal turgutaks ning pannud käima plaanid suurte riiklike infrastruktuuriprojektide ellu viimiseks, mis tõsi küll, edenevad minu silmis liiga aeglaselt. Siit jõuame tagasi

dereguleerimiseni: pean vajalikuks muuta planeerimise ja keskkonnamõjude hindamise reegleid, et Eestis saaks kiiremini ja odavamalt ehitada nii riik kui erasektor.

Need on kõik tegevused, üksikotsused, mis peavad  teenima suuremat, laiemat eesmärki. Mis siis on minu nägemus Eestist? Millist Eestit mina näha tahan?

Ma tahan, et Eesti oleks nagu Läänemere Šveits. Tark. Töökas.

Kõrgtehnoloogiline. Vaba. Turvaline. Moraalselt puhas. Looduskaunis.

Isepäine. Enesekindel rikas suveräänne rahvusriik. Unustage ära uus Põhjamaa. Sealne poliitiline paradigma ja ühiskonnamudel on midagi, mida tuleb võtta kui hoiatust, mitte kui eeskuju!

Ma tahan, et meie ühiskond oleks kokkuhoidev ja solidaarne, kus omasid ei jäeta maha ja nõrgemaid ei lasta hukkuda. Me saavutame selle mitte läbi kõike ühetasaseks rulliva sotsialismi, vaid läbi ühiste väärtuste ja identiteedi, läbi kokkuhoidmise ja sellise sotsiaalse võrgustiku, mis saab tekkida ja toimida ainult peresõbralikus rahvusriigis.

Ma tahan, et meie noored saaksid hariduse, mis juurutab neisse uhkustunnet oma rahva ja riigi üle, mis annab neile teadmised, mõtlemis-, vastupanu- ja argumenteerimisvõime, et lükata resoluutselt tagasi globalistlike äärmusideoloogiate võlu ning libalubadused. Haridus peab andma noortele oskusi ning teadmisi, mille abil elada oma elu edukalt, luua juurde uut väärtust, mitte kultiveerima noortes õigeid liberaalseid hoiakuid, nagu kliimastreik, homotrall või BLM.

Pole mingit kahtlust, et Eestis on palju ebaõiglust ning liiga paljud inimesed elavad vaesuses. Parempoolse inimesena ei arva ma, et kõik inimesed peavadki ühtmoodi või võrdselt elama. See lülitaks tasa eripärasuse, võtaks inimestelt ära põhjuse pingutada ja edasi püüelda ning oleks omakorda ebaõiglane teistest andekamate, loovamate või töökamate suhtes. Kuid ma pean väljakannatamatult ebaõiglaseks seda, kui inimesed teevad kõik õigesti – õpivad tublilt, loovad pere, käivad tööl – ja ei ela sellest hoolimata normaalselt ära. Kui tööl käiv inimene on jätkuvalt vaene, siis on tegemist majanduse struktuuri veaga, mis tuleb parandada. Ma tean täpselt, mida tuleb teha, et tuua Eesti välja keskmise sissetuleku lõksust või palgavaesusest.

Majandusteemade kõrval ei saa me mingil juhul lubada tagaplaanile jäämist väärtusteemadele. Eeloleval sügisel viib koalitsioon riigikogu saali meie jaoks kaks kõige olulisemat koalitsioonilepingu punkti. Neis on ühendatud korraga väärtuspoliitika ja otsedemokraatia teema. Me peame seadusandlikult paika panema ning administratiivselt ära korraldama rahvaküsitluse 2021. aasta kohalike valimiste ajal põhiseaduse täiendamiseks, et määratleda perekond ühe mehe ja ühe naise vahelise püsiva liiduna. Me teame, et koalitsioonierakondadel on selles küsimuses erinev arvamus ja küllap siis iga erakonda teeb kampaaniat oma seisukoha kaitseks. Aga küsimuse küsimise osas on kokku lepitud ja sel teemal koalitsioonis erimeelsust ei ole. Samuti ei ole meil vaidlust põhiseaduse muudatuse tegemiseks, et anda rahvale referendumite algatamise õigus. Ka selle seadusemuudatuse soovime riigikogus käima panna sügisel.

Meil seisab lähikuudel ees keeruline teema euroliidu eelarve ja päästepaketi osas. Me suhtume ettepanekutesse ülimalt umbusklikult. Näen selget ohtu, et kui päästepakett vormistatakse tema tänasel esitatud kujul, nihutab see meid mitme pika sammu võrra lähemale Euroopa Ühendriikidele. Sellega ei saa meie erakond mingil juhul nõus olla ja see ei oleks kooskõlas ka koalitsioonileppes sätestatuga. Mööndes, et viimase saja aasta kõige tõsisema majanduskriisi valguses tuleb meil leppida kokku erakorralistes meetmetes Euroopa majanduse turgutamiseks, ei saa see olla kattevarjuks edasisele föderaliseerumisele.

Just selle ära hoidmiseks fikseeriti meie nõudmisel Eesti ametlikes positsioonides selgelt eitav seisukoht euroliidu ühistele maksudele, maksusuveräänsuse vähenemisele ning võimalusele, et täna tehakse kuluotsused ilma kokkulepeteta tagasi maksmise allikate osas. Me oleme omalt poolt näidanud üles mõistlikkust ja paindlikkust, ega ole torpedeerinud euroliidu toimimist või takistanud lahenduste otsimist.

Aga meie järeleandlikkuse limiit on täis ja neist seisukohtadest taganeda pole meil plaanis.

Head aatekaaslased,

Täna esimehe kohustused üle andev Mart on palju rääkinud sellest, et meie eesmärk peaks olema 51 kohta riigikogus. Ma ei taha sellest ambitsioonikusest taganeda, kuid lubage ma sõnastan selle pisut teistmoodi. Meie eesmärk peab olema järgmiste valimiste võitmine ja järgmise valitsuse moodustamine ehk peaministri koha võtmine. Olen rahul, kui teeme seda ainult oma fraktsiooni liikmetega, aga ma lepin ka sellega, et peame taas koalitsiooni moodustama. Rõhutan siinjuures, et ei kohtade arv ega ametinimetuste kõrge kõla pole eesmärk omaette.

Eesmärk on ellu viia poliitikat, millest ma just rääkisin. Eesmärk on kujundada Eestit seda nägu, nagu ta meie meelest olema peab. Eesmärk on saavutada, et ülejäänud ühiskondlik eliit – nii poliitilised jõud, meedia, akadeemikud, ettevõtjad, meelelahutajad, kõrgkultuuri loojad – võtaksid omaks meie nägemuse. Selle saavutamine pole mõistagi kerge. See ei tule ilma vastandumisteta. Aga me oleme näidanud, et me raskusi ei karda. Oleme aastaga valitsuses näidanud sedagi, et meid tasub uskuda – viime oma lubadused ellu! Meid valides teavad inimesed, mida saavad.

Oma eesmärkide saavutamiseks on meil vaja teha tööd nii iseendaga, oma erakonnaga kui loomulikult ka valijatega. Igaühel meist on võimalik isiklikult areneda, kuulata kriitikat ja endalt küsida: kas ma oleks saanud midagi teha paremini, öelda teisiti, selgitada põhjalikumalt.

Rahulolu endaga ja sellega, kuhu me välja oleme jõudnud on allakäigu algus. Just selle ära hoidmiseks loobus Mart esimeheks tagasi kandideerimisest. Ärme lase tema sammu raisku, arvates, et mind see vajadus ei puuduta!

Meil on jätkuvalt kasvava liikmeskonnaga erakond, kus on väga palju talente. Me peame tugevdama erakonnas mehhanisme, mis motiveerib inimestel enda välja pakkumist ja proovile panemist. Me peame soodustama inimestel meie organisatsioonis panustamist ning valimisnimekirjades kaasa löömist. Me peame premeerima töökust ja tulemuslikkust, aga mõistagi ka seda, et tööd ja tulemust tehakse meie ideoloogia kasuks, mitte isikliku edevuse või kasu nimel. Me oleme konservatiivid ja hindame hierarhiat, kuid ka hierarhilised süsteemid peavad töötama hästi. Ma soovin erakonda tööle saada kui ühte suurt meeskonda. Nii juhatust, volikogu, fraktsiooni kui ringkondasid rohkem ja sujuvamalt omavahel suhtlema panna, tööd ja tegemisi enam laiali laotada, ideekorjeid ja häid praktikaid kiiremini jagada ja juurutada.

Ma ei luba teile, et meil kaob ära kahemehe tagatuba – Mardi nõu on selleks lihtsalt liiga väärtuslik – kuid ma luban, et hakkan tegevusi laiemas ringis läbi arutama.

Meie erakonna organisatsioon peab jätkuvalt laienema ja süvenema. See tähendab, et liikmeid tuleb juurde värvata ja olemasolevaid liikmeid ei tohi lasta letargiasse, vaid neid tuleb ikka hoida tegevuses. See tähendab, et peame järgmisteks kohalikeks valimisteks aasta pärast suutma luua igas viimases kui omavalitsuses osakonna ja need osakonnad peavad võimalikult paljudes kohtades välja minema erakonna nimekirja, platvormi ja lipuga. Kui eelmiste kohalike valimiste eesmärk oli saada võimalikult paljudes omavalitsustes volikogus esindatus, siis järgmiste kohalike valimiste eesmärk peab olema võimalikult paljudes omavalitsustes saada võimule. Kui me eelmine kord keskendusime peamistele keskustele, siis seekord keskendume tervele Eestile. See aitab meid siduda kohalikul tasandil inimeste igapäevamurede lahendamise kaudu nendega. See aitab meil välja sõeluda tegusaid ja tugeva potentsiaaliga inimesi, keda edaspidi tuua riigikogusse või ministritoolile – või miks mitte ka presidenditoolile. Ja see annab meile võimenduse järgmisteks tähtsateks valimisteks ehk riigikogu valimisteks.

Head rahvuskonservatiivid,

Mõnes mõttes ei muutu täna mitte midagi, mõnes mõttes muutub kõik – me asume kirjutama uut peatükki nii oma erakonna kui oma riigi ajaloos. See saab olema üks suur ja põnev seiklus tõe, headuse ja valguse nimel kurjusele kartmatult vastu astudes. Meid ootavad ees oma katsumused ja joovastused. Kui te lubate mul end juhtida selles seikluses siis luban omakorda, et te ei kahetse ega pea pettuma!