Ülle Harju: Lenin, lõbunaine ja anastussammas

Ülle Harju. Foto: Mihkel Maripuu

• Eestis on varemgi olnud ebaõnnestunuid monumente
• Ausambad tekitavad inimestes erinevaid mälestusi ja kujutluspilte

Kirgede keeris Konstantin Pätsi ausamba kavandi ümber paneb mõtlema, kellele ja millist ausammast võiks üldse avalikku ruumi püstitada ja millised sambad peaks muuseumi viima.

Kõige parem, kui sobimatul sambal enne püstitamist natist kinni saab. Võrus puhkes omal ajal pahameeletorm, kui kohalik autoriteet kirjutas ajalehes Uma Leht, et Eesti Ema kuju moodne kavand meenutab talle hoopis paljast lõbunaist. Kogukond nõudis uut kavandit. Rõuge mäekaldale saigi kõrguma kaht last õlgadel kandev traditsiooniline Eesti Ema.

Nüüd assotsieerub Konstantin Pätsi ausamba kavand paljudele kas multika-Vanamehe pea või Lenini hiidpeaga Burjaatia pealinnas. On need sobivad tundeseosed? Ehk isegi on vastuolulise suurkuju puhul, kes oli esmalt Eesti vabariigi looja ja viimaks äraandja. Kuju ei tundu liiga püha. Paneb mõtisklema Eesti ajaloo üle. Ei lase suurmehel ja tema tegudel unustuse hõlma vajuda.

Omaette lugu on Vabadussambaga Vabaduse platsil. Ei tundu juhuslik, et seda on läbi aastate saatnud äparduste jada, tohutud ehitus- ja ülalpidamiskulud. Sellest tekkivad tunded sobivad samba olemusega – hiigelrist ei seostu mitte Eesti vabaks võitlemise, vaid vallutamisega.

Sama emotsioon tekkis aasta tagasi, kui Eesti president tähistas Taani lipu Dannebrogi 800. aastapäeva. Legendi järgi langes valge ristiga punane lipp taevast alla Tallinna (tollal Lindanise) anastamise lahingus, mille võitsid taanlased.

Meenuvad kujutluspildid lapsena loetud Vladimir Beekmani raamatust «Kurbade kivide linn»: eestlased piitsa all taanlastele paekivist linnamüüre ladumas. Muistse vabadusvõitluse võib ju Kirde-Euroopa ristisõjaks ümber nimetada, aga asja sisu see ei muuda.

Praegu käib tuline vaidlus, kas tuleks muuseumi viia veriste kätega suurkujude ausambad, näiteks Churchil­li ja Leopold II oma. Ristikujulise samba ristiisa Jaak Aaviksoo kaotab kohe Tallinna Tehnikaülikooli juhi koha. Lahkub juht, kelle ametiajast jäävad meelde ülikooli mainet määrivad teod: kooli vägisi TalTechiks nimetamine ja hämarad rahatehingud. Ehk on aeg areenilt lahkuda ka vabadust mitte kujutaval Vabadussambal?