Mõelge hoolega, enne kui sportides elu ohtu seate!

Kiire laskumise järgne järsk paremkurv Jõgevamaal Kuremaal niitis viis aastat tagasi Tartu rattarallil osalejaid nagu loogu. Foto: Kalev Saar

Suvi on mõistagi parim aeg uusi harrastusi proovida. Aga säilitage seejuures kaine mõistus! Osa spordialasid on palju riskantsemad, kui esmapilgul ette kujutate.

Kui olin noor poiss ja neelasin spordiinfot palju innukamalt kui tänapäeva noored antidepressante, jäi üks näitaja kurku nii kinni, et püsib seal kindlalt tänini. Mäletan, kuidas ajakiri Kehakultuur kirjutas, et olümpiaaladest on kõige ohutum ujumine, sest seal juhtub kõige vähem vigastusi.

Tõesti, mis seal juhtuda saab? Kui ei lähe just nii nagu viis aastat tagasi Tartus Aura ujulas, kui noore Eesti koondislase vasaku käe keskmine sõrm jäi vette hüppel stardipuki ääre taha kinni ning rebenes, jäädes nahariba külge rippuma. Arstid fikseerisid selle haiglas metallvardaga ning õmblesid naha kokku.

Too oli haruldane, kurioosne juhtum. Ent ujumist saab vaadata ka teise, palju laiema nurga alt. Viimasel viiel aastal on uppumissurmade arv jäänud Eestis keskmiselt veidi rohkem kui neljakümne kanti. Kuigi väike osa kaotab vees elu kalastamisel ja enamasti on iga teine uppunuist joobes, annab see üldistavalt siiski piisavalt põhjust kartuseks, et vette minek ja ujumine on ohtlik. Igatahes mitu korda ohtlikum kui jooksmine või talviti suusatamine – mis siis, et kolm talve tagasi suri suusatades kolm Eestis tuntud inimest, neist kaks professorid ja üks endine tippjooksja.

Kui eelnevast midagi järeldada, siis esiteks seda, et arve annab tõlgendada mil viisil tahes, kui soov on üht või teist ala näidata ohtlikuna. Teiseks seda, et ka paar üksikut, meedias palju räägitud näidet suudavad luua pildi, et kui mitte surm, siis vähemalt rasked vigastused luuravad ükskõik mis alal vaat et nurga taga. Ja kolmandaks: igasugu võrdlustega saab pöörata kõik pea peale. Ei usu?

Aga palun väga: mullu hukkus Eestis liikluses 52 inimest, mis annab alust väita, et autosõit on märksa ohtlikum kui ujumine, isegi purjus peaga ujumine.

Ent iga pisutki loogiliselt mõelda suutev inimene peaks mõistma, et asi pole selles, kui mitu inimest hukkub aastas vees või liikluses. Asi on selles, et inimesed kulutavad liikluses palju rohkem aega kui jões, järves, meres ja ujulas, mis suurendabki tõenäosust tänavatel-teedel surma saada.