Pakri saarte ilu pole nõrkadele

TORN: kirik oli Väike-Pakril olemas juba 1769. aastal, tänaseks on alles jäänud vaid torn, mis kõrgub väikse surnuaia üle. Foto: Krister Kivi

Et Pakri saared on täis saladusi, aimub juba kaksiksaarte nimedest, sest Suur-Pakri on oma idapoolseks naabriks olevast Väike-Pakrist peaaegu ruutkilomeetri võrra pisem.

Kuuldavasti on selle põhjuseks asjaolu, et omal ajal elas Suur-Pakril rohkem inimesi. Sõjamöll viis saari sajandeid asustanud rannarootslased endaga kaasa ning kuigi käputäis inimesi võib Pakreid tänapäeval taas koduks kutsuda, heljub kaksiksaarte kohal endiselt sügav rahu. Tol laupäevahommikul, mil vana lootsilaev Ahti 11 Paldiski lõunasadamast koos tosina huvireisijaga Väike-Pakri poole popsutab, on meri nii sile, et kuumuses väreleb ta elavhõbedat meenutava pinna kohal midagi miraažilaadset. Pooletunnise sõidu järel – ja see juhtub Eesti tavaliselt laugete vormidega looduse kohta ootamatult – kerkib maapind veesügavustest taas ning Ahti 11 päevi näinud vööril ei jää palju puudu kaldakruusa vastu tonksamisest. Reisijail tuleb nüüd aluselt metallredelit pidi alla turnida, mis annab meenutuse, et tsivilisatsioon on suuresti jäänud selja taha.