/nginx/o/2017/10/21/7237937t1hed2c.jpg)
/nginx/o/2012/01/12/911606t1hd942.jpg)
Rindeoperaator Ivar Heinmaa rõhutab, et ükski kaader pole nii hea, et tasuks oma eluga riskida.
Rindeoperaator: ükski kaader pole väärt eluga riskimist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Olen juba nii tark, et ei roni kuuli ette,» rääkis Heinmaa ETV saates «Kahekõne».
«Alati peab jätma meelde, et ma pole maailmaparandaja, mitu kolleegi on siit ilmast lahkunud, kuna närvid pole vastu pidanud,» tunnistas ta.
«Minu relvaks on kaamera, pean mõtlema kaamera rakurssidele, helile, sündmustele, olen veidi rohkem sellest kõigest välja lülitunud kui rindereporterid ning kui ma teen mingit tööd, jääb kohati tunne, et kõik see läheb ühest kõrvast sisse, teisest välja,» selgitas Heinmaa.
«Omastel koju ootama jääda on alati palju hullem, kui minul mõnda uude kohta minna,» tõdes rindeoperaator, lisades, et kui tuleb mingi kriis, koht või sündmus, kuhu ta ei julge minna, siis on tema töö tehtud.
«Kokku läbi käidud maid on vast 95, õuduste ja jubeduste poolest kõige hullem on olnud Tšetšeenia, mõlemad pooled tegid seal metsikuid julmusi, nägime, kuidas inimesi oli kohitsetud, nülitud, nägime hammaste viilimisi, sõrmede tulistamisi,» kirjeldas Heinmaa.
Möödunud aastal Jaapani maavärina tagajärgi filmimas käinud Heinmaa karjäär sai alguse 1988. aasta Armeenia maavärina tagajärgede kajastamisest, tema viimane suurem töö on seotud filmiga Tšernobõli tuumakatastroofi tagajärgede likvideerijatest.