Juhtkiri: olla suur ja vastutada

Illustratsioon. Foto: DADO RUVIC/REUTERS

• Sotsiaalmeedia toimib nagu külaühiskond varem
• Facebook ei suuda oma platvormil vihakõnet hallata
• Kuid sõnavabadust ei tohi ka liigselt piirata

Globaliseerunud maailma nimetatakse mõnikord ka globaalseks külaks, sest tänu IKT arengule saavad kõik inimesed omavahel reaalajas suhelda nagu vanasti küla vahel. Kuid siinjuures on unustatud iga sõnavõtja vastutus oma sõnade eest, mida külarahvas hoolega jälgis: häbimärgistati valetajaid, naeruvääristati tühja jutu ajajad ning tõrjuti ülbeid, kes tahtsid riidu kiskuda.

Kunagi lootsid internetiportaalide juhid anonüümsest kommentaariumist kollektiivse mõistuse efekti, et saada edasi levitamiseks häid mõtteid. Paraku selgus, et eneseväljendusvõimalusi kasutati peamiselt sõimuks ja lämisemiseks. Seejärel hakati nõudma kommenteerijate isikustamist, mis vähendas küll äärmuslikku sõnakasutust, kuid erilist tarkust ikka välja ei tulnud. Võidukäiku alustanud Facebooki võeti alguses kui mõnusat suhtluskeskkonda, kus sõbrad-tuttavad said kassipilte jagada, oma näo all mõtteid välja öelda ja neile tagasisidet saada.

Facebook on globaalse ettevõtluse supernäide, sidudes omavahel kolmandikku kogu inimkonnast ning olles sellega ahvatlev turundusteenuste pakkuja miljonitele ettevõtetele üle ilma. Piiramatu kasv võib aga pöörduda taandarenguks, kui nii mõjukas ettevõte ei pea lugu inimliku suhtluse kirjutamata reeglitest ega hooli ühiskonda sidustavatest väärtustest. Veel hullem, kui antakse piiramatud võimalused neile, kelle eesmärk ongi lõhestada ühiskondi ja kütta üles ­destruktiivseid jõude. Sisevõitlustes lagunev ühiskond võib hakata hävitama vastutustundetu meediaettevõtte enda tulubaasi.

Facabooki asutaja ja suuromanik Zuckerberg on hakanud tasapisi piiranguid kehtestama ja suurendama kontrolli seal toimuva üle, kuid seda hilinenult ning meetmeid ei peeta piisavaks. USAs hoogu võttev kampaania kasumi nimel vihkamise lõpetamiseks (Stop Hate for Profit) on soovitanud Facebookil astuda viivitamatult samme vihakõne levitamise piiramiseks. Vihakõne tõttu murelikud kliendid on läinud sõnadelt tegudele ning juba on sadakond suurt ettevõtet kuulutanud Facebookile boikoti. See aktsioon ei ole veel mõjukas rahalises mõttes, kuna suurem osa käibest tuleb väiksematelt firmadelt, kuid kujundab ettevõtte mainet.

Suur äri peab vastutama ka lokaalselt, muidu kannatavad nii äri kui ka ühiskond.

Järgmise sammuna tuleks avada aknad, mille taga töötavad kontrollijad, sest me peame teadma, kes ja milliste põhimõtetega sisu reguleerib. Külaühiskonna kogemusi arvestades ei tohiks tekkida olukorda, kus õige on vaid üks arvamus, sest arvamuste paljusus viib elu edasi. Peame teadma, millisest hetkest muutub vihakõne välistamine tsensuuriks, mis pärsib tegelikku vaba mõttevahetust. Oleme õigusriikides harjunud sellega, et sõna­vabadusele seatavad piirangud a) lähtuvad teiste põhiõiguste kaitsest, b) on äärmuseni leebed, neid rakendatakse minimaalselt ja c) on kohtus vaidlustatavad.

Sõnavabaduse küsimusi otsustavad sisuliselt praeguses olukorras suletud äriühingud. Ka eestlase õigust midagi öelda või arvata mõjutavad kaugel maal elava patsiga poisi arvamused, kes ei oska meie keeltki. See, mis allus varem loomulikul viisil õigusriiklikule kontrollile, on nüüd kandunud jumal teab kuhu. Oleme küll kõik üleilmses võrgus, kuid elame edasi ka oma väikeses külas, kus peame andma üksteisele edasi ja võtma vastu meile arusaadavaid signaale. Suur äri peab vastutama ka lokaalselt, muidu kannatavad nii äri kui ka ühiskond.