Monogaamne heletilder, keda inimene tänavalt ei tunne

Ülejäänud kurvitsaliste või vees askeldavate sulelistega võrreldes on heletildrid julgemad ega lenda inimest märgates kohe ära, sellegipoolest on nad ettevaatlikud. Foto: Karl Adami

Eesti suvi on üürike ja kõiki looduses leiduvaid hääli, lõhnu, värve ja helisid ei olegi võimalik kogeda. Lauda ja õue vahet lendavad ja putukaridu oskuslikult harvendavad suitsupääsukesed, asfalttee pervel toitu nooliv valge-toonekurg või puistus ennastunustavalt laulev metsvint hakkavad juba kaugelt silma ja kõrva, kuid praegu toimetab meil neidki sulelisi, kellest paljudel pole aimugi.

Kurvitsaliste hulka kuuluv heletilder on üks neist tiivulistest, keda lindudega vähem sina peal olija ei tunne. Põhjuseks nii heletildri tagasihoidlik välimus kui tõik, et Eestisse asus ta pesitsema 1960. aastatel ning kuni pool tuhat paari teeb pesa rabanurka või mujale soisele alale, kuhu inimesel tihti asja pole.