Tõlkes leitud Eesti: aiast ja aiaaugust

Ülle Leis. Foto: Erakogu

Rahvusvaheline suhtlus vajab nii «päris» keele kui kultuurikeele valdamist, et ’ei’ eksikombel jah-iks ei muutuks või aupaklik kohtlemine suhtluspartnerit ei solvaks, kirjutab kolumnist Ülle Leis.

Ettevõtja B pärib ettevõtjalt A, kui kuuleb, et viimane töötas enne Eestisse kolimist Malaisias: «Kas töötasite Kuala Lumpuris? Huvitav paik, olen seal mitmeid kordi käinud.» Nad räägivad veidi Malaisia toidust, liiklusest ja ilmast ning vahetavad siis sujuvalt teemat. Jutt läheb teenustele, mida B on A firmalt ostnud ning mille hindu ta on tulnud arutama. B kolleegid, kes on kerge hämmelduse ja kasvava kärsitusega jälginud, kuidas B aia asemel aiaaugust räägib, hingavad kergendatult. Nemad tulid kohtumisele juhtlausega «Lepime kokku ja lähme laiali». B ja tema kolleegid on eestlased, A aga prantslane. Vesteldakse inglise keeles.

Inglise keel on küll maailmakeel, milles hiinlane suhtleb itaallasega ning eestlane prantslasega, aga keelega ei käi kaasas ühesugune maailmakultuur. Kultuuripõhised käitumise ja uskumuste mustrid mõjutavad tihti seda, mida me näeme, mõtleme ja teeme, ütleb Erin Meyer oma raamatus «The Culture Map» («Kultuurikaart»). Me kanname oma kultuuri kaasas nagu tigu oma koda.