Veidemann: ajakirjanikel jääb puudu kultuurharidusest

Rein Veidemann Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Juuni keskpaigas andsid ERRi juht Erik Roose ning nõukogu esimees Rein Veidemann riigikogu kultuurikomisjonile ülevaate rahvusringhäälingu tegevusest. Jutuks tuli nii ajakirjanduseetika kui ka ERRi finantsseis.

Riigikogu liige Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Isamaa) esitas ERRile küsimuse, mida saaks teha eetikaalase kriitika vähendamiseks. Kui Roose tõdes, et praegu ei ole pakkuda paremat mehhanismi kui eetikanõunik ja pressisektor, siis Veidemann tõi probleemi laiemale tasandile. 

Teenekas kirjandusteadlane selgitas lühiusutluses Postimehele oma mõtted lahti.

Rääkisite komisjonis, et ajakirjandus- ja meediaharidusel laiemalt on kas propagandistlik või turunduse suund. Mida selle all silmas pidasite?

See ei ole ainuüksi minu tähelepanek. Mina vahendasin seda, mis on üldisest mõttevahetusest juba minuni jõudnud. Mina pean silmas seda, et nii nagu Juhan Peegel omal ajal õpetas, siis ajakirjandushariduses peab olema tehniliste oskuste kõrval esiplaanil ka laiem kultuurharidus. See, mida nad omandavad ülikoolis, on viimastel kümnenditel kaldunud rohkem turundusliku ja suhtekorraldusliku suuna poole – seal on ju lausa omaette võimalus spetsialiseeruda.

Ajakirjandust käsitlen ma kultuurharidusena (Eesti kultuur, ajalugu ja identiteet – toim). See on muidugi üks vanamoodne lähenemine, aga sellega ma jagan oma õpetaja ja väga suure eeskuju Juhan Peegli seisukohta. See on üldine kultuuriline foon ning kultuurharidus ja -teadmised, mis ühtlasi põhjendavad eetilist raamistikku, mida ajakirjanik oma kutsetöös ja kutsumuses pidevalt silmas peab pidama. See liigitub sinna samamoodi üldise kultuurharidusega.

Seega rõhk oli pigem ajakirjanduseetikal, mitte poliitilisel kallutatusel?

Jah, jah, jah.

Kas ajakirjandusharidusega seotud tulemused ja probleemipüstitused puudutavad meediat laiemalt või ainult ERRi?

Need puudutavad meediat laiemalt. Sest et ERRis annab töötaja juba töölepingu sõlmimisel allkirja, et ta lähtub heast ajakirjandustavast, mis on üks dokument rahvusringhäälingu seaduse kõrval. Seal on kõik komponendid olemas, mida järgida tuleb.

Ehk eetikaga olete ERRis kokkuvõttes pigem rahul?

Jah, kokkuvõttes ma olen rahul. Aga loomulikult on sealgi aeg-ajalt ette tulnud eksimisi hea tava vastu. Selleks on ringhäälingunõukogul eetikanõunik, kes seda jälgib ning vahendab konflikte ja eksimusi ringhäälingunõukogule ja kes ühtlasi suhtleb toimetuste juhtidega, kui niisugused asjad on juhtunud.

Teie sõnad komisjonis olid: «Kui vaadata õppekavasid, siis sealt puuduvad aspektid, mis annaksid uuele ajakirjanike põlvkonnale laiemalt inimese ja ühiskonna käsitluse.» Milliseid õppekavu või distsipliine te silmas peate?

Eesti kultuuri lugu. Meil ei ole siiani kompaktselt kokku pandud Eesti ajakirjanduse ajalugu. Jah, need on olemas jupiti, tükiti ja artikliti. Selliselt on nad saadaval. Näiteks Jaan Tõnissoni kaheköiteline suur elulugu on meil olemas. Aga on väga palju silmapaistvaid ajakirjanikke meie ajakirjandusajaloost, kes vääriksid ka omaette monograafiat.

Mina ise ootan pikisilmi kahe suure teose ilmumist: «Eesti muusika ajalugu» ja «Eesti ajakirjanduse ajalugu». Eesti kirjanduslugu on lausa viies köites kunagi kokku pandud, aga omal ajal ei saanud ju Eesti ajakirjanduse ajalugu kokku kirjutada, sest kõik oli suletud fondis. Kuidas sa kirjutad? Aga nüüd, kui on ligi 30 aastat iseseisvat Eestit, oleks mu meelest viimane aeg.

On küll Tiit Hennoste ja Roosmarii Kurvitsa viimati ilmutatud «Eesti ajakirjanduse 100 aastat». Vot see on kompaktne ülevaade, aga nad ei pretendeeri akadeemilisele koguteosele, kuigi nad on usaldusväärsed. Võtsingi selle just riiulist, seegi on vaid 220 lehekülge. See on Eesti 100 raames ilmutatud ja on tegelikult väga hea seeme laiendamaks selliseks kaheköiteliseks suurteoseks.

Meenutasite ka istungil, kuidas 2,5 aastat tagasi oli teie ootus nõukogu liikmena, et uudisteankrud ei ründaks oma isiklike emotsioonide pinnalt intervjueeritavat. Kas pidasite silmas Priit Kuuse küllaltki kirglikke intervjuusid, mis hiljem kõlapinda omandasid?

Mõni aasta tagasi see nii oligi jah. Kui ma ringhäälingunõukogu liikmeks sain ja seejärel esimeheks, siis mu intervjuust tõusis suur solvumiste laine. Mind süüdistati sekkumises programmitootmisse, kuigi see oli vaid minu kui vaataja ja teletarbija hinnang.

Aga ma sain aru, et pärast sellele kohale valimist ei saa ma otseselt isiklikult kommenteerida ühe või teise saatejuhi, ühe või teise ajakirjaniku käitumist. Selleks on vaheastmed ja seda ma enam kordama ei hakka.

Ja seda ei ole ka enam viimasel ajal olnud. Selliseid uudistesaates intervjueeritavate ründamisi enam ei ole. Vähemalt minu kogemuse põhjal.

Pingul eelarve ähvardab personalikulude kärpega

ERRi juht Erik Roose sõnas komisjonis, et kui ERRi baaseelarve ei muutu, siis on nad sunnitud raha võtma personalikulude arvelt, mille osakaal kogu eelarvest on hetkel 2/3.

Praegu on ringhäälingu töötajate arv olemasolevate programmide mahu juures optimaalne ja sellest allapoole minna ei saa. Tänavuse aasta suurim muutus on inimeste üldine lahkumine uude meediasse. 

Kui 1990ndate alguses oli ERRi eelarve osakaal siseriiklikust kogutoodangust 0,40 protsenti ning riigieelarvest 0,70 protsenti, siis praeguseks moodustab ERRi eelarve SKTst vaid 0,14 protsenti. Veidemanni sõnul võiks 0,17–0,18 protsenti SKTst tagada rahastamise stabiilsuse.