Kommentaar ⟩ Aimar Altosaar: naudime Balti mulli

Aimar Altosaar Foto: Eero Vabamägi

• Praegu on võimalus naaberriike paremini tundma õppida
• Teiste Baltimaadega seob meid ühine ajalugu
• Turistid teistest Balti riikidest võiksid end siin koduselt tunda

Epideemiaga seotud liikumispiirangud on muutunud meie maailma ahtamaks. Kuigi võime jälle vabamalt liikuda, ei saa me minna nii kaugele, kui oleme varem lennukitega harjunud.

Nüüd saame liikuda sinna, kuhu omad jalad ja rattad kannavad: näiteks lõunanaabrite juurde. Me moodustame üheskoos 175 000 ruutkilomeetril ja seitsme miljoni elanikuga ühe piisavalt suure ja mitmekesise Euroopa piirkonna, mis just sellisena on reisiraamatute kaudu ka mujal laiemalt tuntud.

Praegu on ajalooline võimalus vormistada n-ö Balti mull suuremaks ühtsuseks, Balti identiteediks.

Eesti, Läti ja Leedu ajalugu on viimase saja aasta jooksul kulgenud peaaegu sünkroonselt. Ühtse regioonina tajutakse meid ka maailmas ning Riiat peetakse traditsiooniliselt ikka Baltimaade ühispealinnaks. Meie ise aga ei tunne end kuigi ühtsena, teame üksteisest vähe, vaid niipalju, et lõõpida ja üksteist natuke üleolevalt piielda. Me ei oska üldse naabrite keeli. Sajandeid suhtlesime omavahel saksa keeles, vanem põlvkond saab hakkama vene keeles, nooremad räägivad inglise keeles. Kuid võõraks ja mõnevõrra eksootiliseks on need maad meile siiani jäänud.

Praegu on ajalooline võimalus vormistada n-ö Balti mull, mis võimaldab meil üle piiride liikuda, suuremaks ühtsuseks, Balti identiteediks. Sellel suvel võiksime üle vaadata Trakai kindluse ja Nida liivaluited, Kurzeme lossid ja Sigulda mäed, kohata leedulasi ja lätlasi Saaremaast Peipsi rannani. Vaatamisväärsusi, kultuurielamusi ja head rahvuslikku kokakunsti võib sealt leida lõputult.

Sügisest võiksid aga meie seebiseriaalide huvilised nautida lõunanaabrite toodangut, samal ajal, kui meie «Pilvede all» ja «Naabriplika» rõõmustaksid nende telepublikut. Kooliekskursiooni sihtkohtadest Lätis ja Leedus puudust ei ole. Spordiliigad, kunstibiennaalid ja mälumängud, teatri- ja kinofestivalid – seda kõike võiks teha senisest palju tihemini, süsteemselt ja teadlikult. Piirilähedastes koolides võiks naabrite keele õpetamine olla norm.

Teeme oma elu õdusaks igas Balti riigis. Kui leedulane saabub Tallinna, võiksid teda vastu võtta leedukeelsed tervitused, nagu meie võiksime tunda end koduselt, ületades piiri Lazdijais. AirBaltic võiks nii leedulasi kui ka eestlasi tervitada nende emakeeles, igas ilma otsas, kuhu me Läti lennukompaniiga võime lennata.