Hoiatus: kui piirid ei avane, jääb enamik Eesti maasikaid põllule

Laari talu töödejuhataja Nataliia Senchyshena Ukrainast korjatud maasikaid üle vaatamas. Foto: Margus Ansu

Tartumaal asuva Laari talu perenaine Kadri Nebokat seletab, miks eestlased on ukrainlastega võrreldes maasikapõllul ebausaldusväärne tööjõud ning miks linnast pärit malevlastele ei saa peaaegu üldse loota.

Oi, kui palju on neid, kes tahaks minna maasikaid korjama! Laari tallu Tartumaal Vahessaares oli juuni keskpaigast igasugu tööportaalide kaudu soovijaid ligi sada. Eelmise nädala lõpus kulutas talu perenaine Kadri Nebokat kolm ja pool tundi, et helistada noist läbi pooled, sest alates lõppevast nädalast, mil ilmad jälle ilusaks läksid, on töökäsi põllule hädasti vaja.

Mis te arvate, kui palju viiekümnest, kes, ärge unustage, olid ise avaldanud soovi maasikaid korjata, lõpuks tegelikult tööle soostus tulema?

Õige vastus: kolm.

Põhjusi, miks nii vähe, on mitu. Kes peab kaugeks talu asukohta (30 km Tartust). Kes ütleb, et leidis juba uue töö. Kes teatab, et saab tulla pooleks päevaks või paariks tunniks – variant, mis ei sobi, sest korjelaval peavad kõik kohad olema täidetud terveks päevaks.

Võrreldes varasemate aastatega on Nebokati tähelepanekuil rohkem neid, kes uurivad, kas neid saaks tööle vormistada mitteametlikult. Asi on selles, et nad saavad töötukassalt toetust, ent kaotaks töötu staatuse kohemaid, kui kusagilt palka saama hakkaks. Nebokati vastus neile: ei saa. «Seetõttu ei ole neil motivatsiooni tulla,» nendib ta.

Varasematel aastatel on maasikakorjajatena abiks käinud malevlased ning see ettepank on nüüdki poliitikute suust kõlanud. Kuid noorte töövõime on väga erinev. Nende sekka on sattunud selliseidki, kes suutnud korjata kuue tunniga kõigest viis kilo marju. Nebokati sõnul moodustab linnanoore tööjõudlus maasikapõllul kõigest neljandiku täiskasvanu jõudlusest.

Laari talu perenaine Kadri Nebokat maasikaid oma külmhoonesse lükkamas. Foto: Margus Ansu

Nii ongi Nebokat sundolukorras, kus peab vastu võtma enam-vähem kõik, kes avaldavad vähimatki soovi põllule tulla.

Sest ukrainlasi, Eesti maasikakasvatajate seniseid päästjaid, koroonaviirusest tingitud piirangute tõttu napib. Laari talu on neid tänavuseks korjehooajaks leidnud Maxima kauplustest ja ka ehitustelt. Nad elavad talus soojakutes, neil on kasutada välikäimla, köök pliidiga ja neli külmikut, lisaks sanitaarsoojak kuue dušiga. Aga ukrainlased, kelle hulgas on varem Nebokati talus abiks käinud nii proviisoreid, õpetajaid kui insenere, ei kurda, sest kodumaal ootaks neid sageli viletsus. «Nende jaoks on siin täielik paradiis!» lausub Nebokat.

Loomulikult käivad abiks ka eestlased, ent nende puhul tuleb Nebokati sõnul panna end alati valmis üllatuseks, et pärast suveüritusi saabuvad öösel sõnumid: nad on haigestunud ja hommikul tööle ei tule. Või et on ilusad ilmad, mistõttu nemad lähevad põllu asemel randa.

Nebokat ütleb, et kui 1. juulist väljastpoolt Euroopa Liitu hooajatöölisi Eestisse ei lubata, jääb tema kuuehektarilisel maasikapõllul kaks kolmandikku saagist põllule. «Ja see ei ole nali,» kinnitab ta.