Juhtkiri: lennuk tulgu seekord varem

Isikukaitsevahenditega transpordilennuki saabumine Hiinast aprilli alguses. Foto: Madis Veltman

Hiljuti lõppenud eriolukord ja seda kehtestama sundinud pandeemia tegid Eestis ühe asja loodetavasti selgeks. Õhuke riik on efektiivne ja mõistlik tavaolukorras, kuid maailm ei ole alati rahulik, turvaline ega ennustatav paik.

Et meditsiinivarusid pole aastaid kogutud, maksis meile kriisi alguses kätte ning mõistlik on toimunust õppida. Kas me oleme õppinud? Jah ja ei. Mitme suurhaigla juht on teatanud, et varud on loodud ja ühtlasi ollakse valmis aitama teisigi. Lühidalt, oleme asunud soetama varusid, mille puudumist me hiljutises kriisis tunda saime. Kuid kas oleme ühiskonnana varudele ka laiemalt vaadanud?

Kaitseväele hakkas riik laskemoona varuma siis, kui ajakirjandus osutas mõneti avalikule saladusele, et relvad on, aga mõnele neist jagub moona vaid päevaks, kui sedagi. Kui seda mõistsime, siis lahendasime varude probleemi. Ent lahendasime vaid ühe konkreetse valdkonna mure.

Peale laskemoona ja ravimite vajab inimene ka toitu. Kas ja kui palju on riik valmistunud toidutagavara loomiseks? Kas me teame seda? Kas me oleme ühiskonnana maaeluministeeriumilt seda küsinud?

Kütusevaru küsimuse oleme suutnud lahendada, kuna seda on meilt nõudnud Euroopa Liidu ühine lähenemine. Ometi on osa sellest varust ladustatud väljaspool Eestit ning sellegi võib kasutusele võtta vaid juhul, kui kogu Euroopa Liit on sattunud tarneraskustesse.

JUHTmõte

Vastuseta on ka küsimus, miks politseinike arv PPAs endiselt väheneb – see on kestnud üle aastate ja sõltumata valitsusest. Kurioosumina ei ole seejuures politseile antavat raha vähendatud.

Selline olukord on kahtlemata võimalik, kuid märksa tõenäolisemad on meie regionaalsed probleemid energiakandjatega.

Samamoodi nagu on ladustatud väljapoole Eestit osa meie kütusest, on väljaspool Eestit ka suur osa inimjõust, mida kavatseme enese kaitsmiseks kasutada. Siseministeerium on tulnud välja eelnõuga, mis püüab seda olukorda leevendada. Mingil põhjusel omistatakse seda ideed järjekindlalt ühele erakonnale, kuid me ei peaks probleemi isegi siis eirama.

Loomulikult on PPA kriisireserviga seoses palju küsimusi, nagu selle paiknemine, garantiid, pädevus, kasutamine ja muud üksikasjad. Vastuseta on ka küsimus, miks politseinike arv PPAs endiselt aina väheneb – see on kestnud üle aastate ja sõltumata valitsusest. Kurioosumina ei ole seejuures politseile antavat raha vähendatud. Alates pronksiööst on politseinike arv Eestis vähenenud mitme tuhande võrra. Loota, et saame hästi hakkama ainult praeguse hulga politseinikega, oleks naiivne.

Kui enne ei valmistu ja varusid ei soeta, tuleb seda teha kriisis nagu viimati. Siis on kõike vähevõitu, kõik on kallivõitu ja vahel ka kehva kvaliteediga. Mastaapsete kriiside korral tahavad kõik ja korraga hankida – olgu selleks kaitsemask, lahingumoon või varustus politseinikule. Äkki oleme seekord õppinud? Äkki seekord tuleb transpordilennuk varustusega varem?

Eestis on pandeemia vaibunud, kuid meiega külgneval Venemaal ei ole see veel sugugi nii. Mis siis, kui koroonakriisi jätkumine Venemaal ajab meie piiride poole liikuma kümned tuhanded inimesed? Kuidas me siis hakkama saame, kui me praegu midagi ei tee? Mõistlik on asjad selgeks vaielda ja mitte unustada pandeemiast põhjustatud kriisi õppetunde: tuleb olla paremini valmis.