Juhtkiri ⟩ Putini ambitsioonid

Moskva. Foto: Eero Vabamägi

Välispoliitikaga tegelejatel ja ka lähiajaloo asjatundjatel ei pruugigi tulla rahulikku suvepuhkust.

Avapaugu Kremli seekordsetele infooperatsioonidele andis nädala eest Venemaa president Putin isiklikult ning hoogu anti ka pandeemia tõttu 9. mailt eilsesse päeva lükatud paraadil. Hoiatavalt räägitakse ka mustrist, et Putini pikematele läänevastastele sõnavõttudele järgneb midagi päriselus, nagu näiteks Gruusia ründamine 2008. aastal, millele eelnes ta kõne Münchenis julgeolekukonverentsil.

Nimelt ilmus enne meie pikemat sorti pühi ajakirja The National Intrest veebiversioonis Vladimir Putini nime all artikkel «75 aastat Suurest Võidust: ühine vastutus mineviku ja tuleviku ees» (18.06). Meiegi vaate sellele tekstile võtab hästi kokku Poola valitsuse sõnum: «Artikkel on osa kestvast infosõjast Lääne vastu. Taas kord püüab Vladimir Putin manipuleerida ajalooga, et moonutada pilti II maailmasõjast. Venemaa tegevuse mõte ajaloo valdkonnas on rääkida mustast valgeks NSVLi teod, kustutada Stalini koostöö Hitleriga. /…/ Infotegevus ajaloopoliitika valdkonnas teenib Kremli huvi näidata, et Venemaal, mis on NSVLi järglane, mis alistas natsid, peaks olema õigus otsustada teiste riikide saatuse üle. Selle pärast tõrjub Venemaa propaganda nii jõuliselt välja avalikku arutelu ja informatsiooni Nõukogude kuritegude ja Stalini-Hitleri koostöö kohta.»

JUHTmõte

Riikide territoriaalset terviklikkust tuleb austada ning suurriikide sobingud üle väikerahvaste peade peavad jääma minevikku.

See on Kremli apoloogia jõupoliitikale ja (sala)kokkulepetele suurte riikide vahel, mis ei taha jätta mingit kohta väiksemate riikide ja rahvaste oma tahtele. Sellele tahtele, mis vabastas Ida-Euroopa 30 aastat tagasi Kremli kirsasaapa kanna alt, nõudis kõikjal KGB võimu kadumist ning läänelikku demokraatiat. Pärast II maailmasõda ja Hitleri võimust vabanemist oleks ka Eesti tahtnud kohe taastada oma iseseisvuse, ent järgnes hoopis pool sajandit okupatsiooni koos küüditamiste, tapmiste ja muude eestlasi oma maal vähemuseks teha tahtnud poliitikatega. Me teame, et Ida-Euroopa rahvaste jaoks ei lõppenud koledused 1945. aastal.

Kui Putin võtab jutuks ajaloo, siis õigustab ta pigem ikka oma tänapäevaseid ambitsioone. Ta otsib õigustust, miks Krimm, Donbass ning mõni teinegi territoorium peaks kuuluma ühel või teisel moel praeguse Venemaa rüppe. Seni ei ole lääneriigid ühtegi nimetatutest tunnistanud eraldiseisvate riikidena või siis Venemaa kui n-ö «ajaloolist õiglust» otsiva riigi osana. Lääs ei tohi mingil tingimusel võtta omaks pakutavat mõjusfääridega kauplemise poliitikat. Riikide territoriaalset terviklikkust tuleb austada ning suurriikide sobingud üle väikerahvaste peade peavad jääma minevikku, ükskõik kui kavalate KGB koolis õpitud võtetega neid ahvatlevaks püütakse rääkida.

On põhjust asja tõsiselt võtta. Koroonakriis on toonud kaasa kolossaalseid majanduslikke kahjusid ning õige mitmel moel avalduvad rahulolematuse õied juba näitavadki ennast. Samuti on pingeid NATO liitlaste vahel. Eesti ei tohi sattuda olukorda, kus püüame vaid aimata üle meie peade käivate juttude sisu. Ka Vladimir Putinile tuleb anda selge sõnum, et talle meeldivate ajalugu väänavate jutustuste tegemine ei anna talle vähimatki õigust otsustada teiste riikide saatuse üle tänapäeval.