Viimastel aastatel on Bramanis tegutsenud aga teisel erialal, töötades reisijuhina. Nii oma teises kodus Jaapanis kui ka mujal maailmas. Kuid üks juhtum näitas selgelt, et ta on mees, kes ei saa läbi käsipallita.
«Olime grupiga reisil viies Kesk-Aasia riigis. Äralennupäeva õhtul toimus käsipalli Meistrite liiga finaalmäng. Vaatasin arvutist ülekannet, tuli lisaaeg. Meie buss pidi hakkama lennujaama sõitma, teadsin, et meil on piisav ajavaru. Läksin bussijuhi juurde ja ütlesin, et kui inimesed tulevad, öelgu neile, et ärasõit on tunni pärast. Läksin tuppa ja vaatasin käsipalli edasi.
Ma lihtsalt tahtsin selle mängu lõpuni vaadata, elan käsipalli sees kogu aeg! Palun vabandust inimestelt, kes pidid tunni hotellis ootama, et saaksin oma finaali lõpuni vaadata. Midagi katastroofilist ei juhtunud, lennukist me maha ei jäänud,» vastas Postimehe taskuhäälingu «Kehakultuur» külaliseks olnud Bramanis küsimusele, kas ta jälgib reisijuhiameti ajal käsipalli endise kirega.